Kaisul on uus salajane sõber (loe nähtamatu -ainult samme kuulevad teised), kes on alati temaga. Nimeks on Jaan ja ta on suur 5 aastane poiss, kes on palju maailmas ringi käinud ning räägib palju lugusid. Aga et see on saladus, siis ma seda teile ei ütle :), eriti ei tohi seda Kaarlile öelda.

Täna hommikul tuli Kaisu meie juurde ise elevil ja hakkas seletama, et nägi unes võlulasteaeda, kus keegi ei pidanud magama, kui ei tahtnud, keegi ei pidanud sööma ja lapsed õpetasid õpetajatele tarkusi, mida nad olid kodus emaga koos õppinud, Kaisu oli õpetanud, et kommide söömine pole tervislik ja veel ühte tarkust, mis on praegu kui peast pühitud.

Ja ülima esteetilisuse saavutus tänasel hommikul oli, kui Kaisu hakkas ökama ja käsib ise mul voodist ära minna. No mõtlen mina siis, et ei tea mis haisu ma nüüd levitan või allergeene toodan, et laps minu kõrval olla ei saa. Pärast kui ta tervise järgi uurima läksin, piuksub "nina....leib", tähendas, et nina peal oli (väidetavalt)leivatükike (täiesti võimalik, kuna Kaarel voodis leiba nosis-pudistas). Igatahes uus kogemus on kedagi oma välimusega oksele ajada :(

Sellised väljanopped siis vahepealsetest sekeldustest, enamus vahvaid ja toredaid nagu ikka kaduma läinud igapäevaste askelduste vahel, a küll tulevad uued ja hullemad :)

Ise olen ära käinud Ingeka keskealisuse saavutamise tähtpäeval ning suitsusaunas. Mõlemad huvitavad kogemused, mille käigus olen ennast üllatanud. See oli mu esimene ametlikult taas vallalise nädalavahetus, mille topisin kohe pungile täis üritusi ja linnadevahelist liiklust.

Aga et kuidas vaba... vot nii: Vaikne ja ametlik lahutustseremoonia Karukäpp miinus Karukäpp toimus 21.10.08 Jõgeva Maavalitsuse perekonnaseisuosakonnas, kus peale pikka andmete sisestamist teatati: "olete ametlikult lahutatud". Jess. Kui sõpradele-tuttavatele rääkisid, siis mõnigi imestas, et kas tuleks õnne soovida või kuidas. Siis oli vastust raske leida, üritus oli minu jaoks vägagi emotsionaalne, nihutas piire paigast ja pani adrenaliini nii ja naapidi voolama. Lõpp tõi meelde ka alguse ning oli nii lõpu kui alguse maiku selles ürituses. Pabereid vormistama läksime kahekesi ning ära tulles olin vägagi üksi. Jah ma ise algatasin ametliku paberiasjanduse, et luua selgust ja piire... aga ma ei suuda end siiani veenda, et ma seda oleksin tahtnud. Pigem terendas silme ees Lahutustunnistus, kui relv petliku lootuse vastu. Võibolla peaks seda nüüd öösiti padjaaluse emotsioonipurustajana kasutama?