sügis südames

Muudkui puhkan ja puhkan, selle juurde kuulub sügav masestumine ning pidev püüd sellest välja ronida. Sünnipäev oli pisike ja mõnus, algul ei saanud vedama, pärast oli aga üllatuseks, et 3 põnni võivad täitsa rahulikult ise endaga hakkama saada, kui neil vahepeal lauamängudes abistada lasta. Sünnipäevaks sain 2 lõhnavat küünalt, need on pidevalt kasutuses, andes veidi rahu ja vaikusehetki. Tänan südamest kõiki, kes meeles pidasid ja leidsid võimaluse kokku saada.

Põnnid käivad lasteaias, niipalju kui bakteriused mahti annavad. Et aga ise puhkan, siis ei ole ka olulisi sunnimeetodeid kasutanud. Lastega kodus olemise rahu olen ma töölkäimisega kaotanud. Õigemini olen selline aeglane kohaneja, et pean muudkui uuesti õppima, kuidas olla toetav, leebe, süsteemne. Pealegi on raske seda kõike järjepidevalt olla, kui tihti tuleb ette, et ei tahaks üldse olla ja teha. Ma täiesti mõistan kuidas on võimalik muutuda pesemata-kasimata asotsiaaliks - lihtsalt - mitte midagi tehes.

Masenduse vastu ei aita isegi laste lasteaeda viimine, sest saan ju aru, et ühe viin minisõjaväkke, kus kõik käib kasvataja plaani järgi ja kella pealt, erandid ei ole lubatud. Teise aga väga leebete kasvatajate juurde, kelle peamine lohutusfraas on: "häbi, häbi, ise juba suur poiss". Ja samas ei suuda ma oma "mõttetu elu ja toimetused" faasis pidevalt lõbusaid ja struktureeritud tegevusi välja pakkuda. Jõuetus omaenda tunnetega toimetulemisel piinab mind. See on see kõige hullem. Ma ju tean enamvähem kuidas peab tegema, olema ja käituma, aga milleks? See teadmine on piinav. Otsin lahendusi ja teid, kuna ma pole enam orav-rattas (vähemalt järgmise teisipäevani), siis loen niipalju kui mahti on. Loen lastest ja kasvatusest ja emotsioonidest ning murtud südamete ravimisest. Õnneks olen nüüd taas peale oppi võimeline trennides käima, nii et on lootus väiksele tasakaalustumisele, trennis tunnen taas, et kui ma veidi pingutan, siis talun ennast just sellisena nagu olen ja maailm on selge ja rahulik. See on hea tunne, lootustandev.

Putukate edusammud tahan ka hoida südames ja jagada kaasaelajatele :)
Kaarlil on taas musiaeg - ikka juhtub, et saan mitmeid musisid siia ja sinna, ning sinna juurde kuulub "oled mulle ka kallis" :D Sõnade lõpud on väga reeglipärased a´la konn läheb vesisse, tagasse, esisse jne. Sõna "Kas" kõib lauses kõige erinevatmate kohtade peale näiteks: "issi juurde lähme, kas" või siis " issi juurde, kas lähme". Kas lause alguses on harv variant. Loogiline järeldus töötab ka nagu kellavärk, kui Kaisu nõudis vennaskonda (st Gena eesti keelset laulu) siis Kaarel nõudis kohe hoopis õeskonda.

Kaisu on tõeline plasteliinisõber, juba u kuu aega teeb ise väikseid nukke, mida parasjagu teemaks olevasse muinasjuttu vaja. Nukud on koos kõigi pisidetailidega, siinkohal kohe mõte, et peaks tegelt pildistama neid. Ka lasteaiaga on ta leppinud, tahab seal hea meelega mängida ja tal on lausa mitu luuletust juba peas. Küsimuseks jääb aga "emme, miks ma pean seal kogu aeg nii tegema nagu kasvatajad tahavad?" Kaisu ja Kaarli suhted on ... võiks öelda kirglikud, nii üks kui teine võtab vahest endale pipra positsiooni, ning keeldub teise heategudest või headuse väljendustest, vastates sellele vihaga. Kaisut ärritab sügavalt, et Kaarel kõike ahvib ning Kaarlile meeldib ikka üle kõige teda järgi teha. Vahest saab Kaisukal isu ikka väga täis ja siis ta ei leia mingit mõistlikku põhjendust sellele, miks peavad maailmas üldse vennad olemas olemas. Samas saavad nad vahvalt juba koos mängitud Kaisu juhtimisel, kus ta osavalt Kaarli järgitegemise kihku ära kasutab ning nii võivad nad teineteisest innustununa kasvõi pool päeva kiikuda. Ka lalulutunnis käivad koos, kus Kaisu kohe lohutab kui vaja ning üldse igatepidi toetab.

Neist oleks palju kirjutada :) Kohe tuju läheb heaks kui kõiki vigureid ja südamest tulnud ütlemisi meenutada. Panen viimaseks ühe armsa õhtuse seiga. Nimelt on kujunenud tavaks pesta enne Karlutt ja siis neiu (olgu ta siis parasjagu Kitty, Nausikaa või Laputa printsess. Et poisiuss peale pesu alati mul sääre küljes ripub on juba omamoodi traditsioon, vähemalt ei jää ta vabatahtlikult voodisse ootama. Ent ühel õhtul oli teistmoodi, siis jäi ta voodile, tõmbas end valge kassipoja ümber ettevaatlikult kerra ja ootas raugelt oma unejutu aega. See oli selline väga rahulik ja hoolitsev liigutus, hoopis erinev tavapärasest asjalikust sehkendajast.