Olen täiesti laiskloomlikult terve nädala kodus vedelenud ning üht koma teist kõhuviiruste hingeelu kohta õppinud, näiteks seda, et need ei anna mingit immuunsust erinevalt tuulerõugetest. Soovi (õigemini kõhutõve jätkumise) korral võin ka järgmise nädala alguse kodus veeta, sest nakkusohtlikke lapsi ju hoidu ei viida.
Perekeskus edeneb vaiksel kohinal ning suvised ja ka lähiaja plaanid hakkavad selgeks saama. Panen sõnavahu tuhandekordseks vähendamiseks mõned illustreerivad pildid perekeskuse töötubadest:
juhatajast puulusikat meisterdamas
tema usinatest puuvoolija-abilistest
ning linnusõbrast;)
Trennipõua käes vaeveldes olen selgeks saanud, et vajan seda väga positiivse maailmapildi säilitamiseks. Jõudes nendes selgusehetkedes vahest ka sügava masenduseni välja. Masendus siis ikka elukese kui sellise, mitte trennide pärast. Peale mõnda avardavat trenni aga olen võimeline endas küllaltki tegusaid ja positiivseid noote leidma.
Tänases joogatrennis saime kogemuse sellest, et tunded võtavad enamuse ajast inimese juhtimise enda kanda, me mediteerime end nii vihaseks kui kurvaks. See aga ajab segadusse ning ei lase tajuda seda, kes sa tegelikult oled. Kui ma vahepeal kirjutasin õnnetundest, mis joogatrenni tulemusel saabus, siis see tekst läks kalevi alla, kuna kaotasin selle sujuvalt hommikustes inimsuhtelabürintides. Sellegipoolest on hea teada, et rõõm on olemas. Ja tänane tund oli meeldetuletus, et oluline ei ole mitte siht mida saavutada, vaid tee selleni, või selle taha. Ohhoo, ohhoo, mul selge on see.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar