Millest siis rääkida?
Arvan, et kõige peamisem on põnnide tegevust tagantjärgi veidikenegi valgustada. On teised aja jooksul ja vaikselt pikkamisi saanud aina asjalikumateks ja tegusamateks. Kaarlil näiteks on praegu totaalne "loobin, lõhun ja nõuan iga hinna eest oma tahtmist" periood. Kaisu Ann on aga peaaegu juba harjunud sellega, et venna tahab kogu aeg ta asju ja omendab need vähem või rohkem sujuvalt. Köhad nohud on permanentsed külalised ning taas on hetk, kus enam ei oska arvestadagi millal üks lõppes ja uus algas. Olles ise pidevalt tööl, on keeruline ka rohuvõtmisi ning muid tervistavaid protseduure pidevalt käigus hoida. Nii ma siis peamiselt õhtuti ja öösiti neid tiba ravitsen, aga enamusega tuleb neil siiski ise toime tulla.

Lapsehoidjaid on olnud igasuguseid. On olnud minu isa ja mõnel päeval ka ema, on olnud Agur pikalt haiguse ajal ja mõned päevad ka viimati. On olnud ka Papa ühel hommikupoolikul ja viimasel 2 nädalal oleme kasutanud Piia abi, kes koos pisi-Ruudiga põnne kantseldas. Ühesõnaga on olnud segane ja närvesööv aeg, kus pole mahti tube koristada ega trenni teha. See vähenegi süsteem, mille olin suutnud välja kujundada, on lootusetult sassis ja see teeb ikka hullu stressi. Igatahes olen saavutanud uue taseme migreenides, mida mul vahepeal aastaid ei esinenud, nimelt uuel aastal olen neid kogenud kolmel korral ja vastik on sõna otseses mõttes oksendamiseni. Lisaks hakkan oma organismi perioodilisusest aimu saama, aiman juba ette, et tulemas on kas päevad, mille eelõhtul tabab mind masendus ja nutuhoog, või migreen, mille eel olen apaatne ja tahaks pmst surra tüdimusest ja mõttetusest. Positiivsemate olekute kohta kahjuks süsteemi ei ole, sest neid ei pea ju niipalju analüüsima :)

Stress on igatahes hirmus nõme, sest see tähendab, et koju tulles, selle asemel, et lastega mängida, ajab iga nende möll mind endast välja ja ma tahaks pigem üksi olla. Siis läheb enamus rammust enda vaoshoidmisele ja ülejäänu kulub hädavajalikele tegevustele või endale kisa ja selgahüppamisevaba viie minuti välja lunimisele.

Mängutoa projekt ikka areneb tasapisi aga valmimist veel ei paista. Aga lisaks niisama koosolekutele oleme maha saanud ka ühe puumeisterdamise päevaga, mille tulemusena sai täna mütis-keebi alla minu alustatud ja Aguri lõpetatud Buratino. Selle tegemisel seadis Kaisu Ann tingimuseks, et see ei peaks mitte ellu ärkama, aga täna juba arvas, et ikka võib kah, ta enam ei karda. Asjade elluärkamine on üldse põhjustanud pikki diskussioone sellel teemal, et kas peaks või pigem ei peaks seda üks ontlik mänguasi tegema. Ühel õhtul kui erandkorras paks sulalumi maha tuli, läksime Kaisukaga kell pool 9 välja kiirlumemme tegema ja saime valmis uhke Väikse Müüga. Tuppa tulles ja teda aknast imetledes leidis Kaisu, et üldiselt mänguasjad ei peaks ellu ärkama, ei tähetolmust ja ööst ajendatuna ega muidu ka, aga Väike Müü siiski võiks veidi askeldada ja endale Mümla valmistada öösel. Sinna juurde kuulus Müüle täpsete selgituste jagamine, et milline ja mis värvi ninaga Mümla teha tuleks. Siis aga toimus ajalooline sündmus ja tips avaldas isiklikult soovi pesema ja tuttu saada. No aga Müü askeldas terve tunnikese ja valmiski suurem õde, kes kahjuks koos Müüga hommikuks ümber kukkus ja ära sulas.

Lõpetaksin pika memuaari tänase hiinateemalise seminari minu jaoks olulisima mõttega - et ennast arendada ja sealt edasi kõike enda ümber, peret, tööd, ühiskonda saab alles siis edukalt, kui vähendada kadeduse osakaalu. Sest kadedus on see, mis paneb meid soovima aina ilusaimaid asju, inimesi jne, ning ei lase märgata sisemist, mis aga ongi oluline.