Otsin kohta ja ennast

Olen jätnud väga pikaks oma kroonikat ehtima masendunud enesehaletsuse lõigu. Viimane aeg seda parandada.
Et milles siis as? Kust king pigistab ja kas muud ei olegi?
Ise küsin, ise vastan. Tegelt on halvad hetked, ja no vahest on ka veel halvemad. Aga on ka oluliselt suurem stress. On töö, mis on küll mõnusalt mugav aga samas selle õhustik ja energia on masendav, mistõttu olen otsustanud läbi pikkade mõtiskluste/paanikahoogude, et esialgu jään just suht vaba graafiku ja sobiva palganumbri tõttu. Aga olen avatud kõigele uuele. Et töö ei vasta just mu unistustele, siis tekkis mul igasuguseid ideid, ja idee sellest, kuidas tänapäeval kõik generatsioonid on mugavalt eraldatud, eriti need äärmuslikud (ehk lapsed ja vanemad inimesed) et oleks ikka efektiivsem ja mugavam ja odavam... Et tegelikult tahaks mina teha midagi, kus ma ei peaks panema oma lapsi kaugele ära terveks 40 tunniks nädalas. Tahaksin olla koos nendega ja samas suhelda inimestega ja teha midagi kasulikku. On see siis liiga palju palutud, on selline ühiskond võimatu? Ma ei tea, aga mõtlen, et kui midagi väga soovida....
Noh ja siis loomulikult kaasnes tööle minekuga ka kari haigestumisi, alustades lastest ja lõpetades minu endaga. Et perearsti abi piirdus taas antibiootikute valiku väljakirjutamisega, otsustasin proovida midagi uut, ja käisin homöpaadi juures, kust just täna saime kolme peale terve portsu erinevaid terakesi erinevate murede tarvis. Eks vaatab, kui olen koosanud selge graafiku, et kellele mis ajal ja millist tera anda, ja oleme neid mõnda aega võtnud, siis jagan, et kuidas on.
Aa aga kirjeldan siis ka lühidalt oma töökohta, nii nagu ta mulle eriti alguses paistis ja paanikat tegi, koosmõjus lastest lahkumise kohustusega ning turvalise hoidjatädi puudumisega. Töökoht ise on vaimu ja psüühikapuudega inimeste päevakeskus, mis asub haigla keldris, surnukuuri kõrval. Haiglast on see sisuliselt ja mõtteliselt väga eraldatud, ehkki on haigla osana kirjas. Sisulisi tegevusi on suht vähe ja kliendid nagu ikka uuendustele vastu. Sain asja suht segases olukorras, kus arvuti, dokumendid, sahtlid jm vajavad sorteerimist ja vanast puhastamist. Olen nüüd ainuke kohalik administratsioon ja vajadusel asendan juhendajaid. ehkki töötasin samas kohas ka enne, on olukord hoopis teine, asi on seal kuidagi soiku jäänud ja mina pole ka enam endine ja ei tea üldse kas olen vormis endast palju abistajana andma. Nii et ma harjun olukorraga, ehkki ei tea,kas üldse tahan harjuda, sest esimene reaktsioon töölt koju tulles oli põgenemine. Mul on tunne, et pean tegema uusi asju, pean tegema midagi hingelähedast ja leidma võimaluse lastega koos tegutsemiseks. Ja ma ei taha harjuda, samas mida kauem ma seal olen, seda enam tunnen end halvasti mõeldes nende inimeste nö hülgamisest. Oeln sellest palju rääkinud ja üritanud selgust saada, aga otsusekindlust on vähe ja konkreetseid plaane edasiseks pole ju kah. Nii et praegu veel jätkan.
Lisaks nagu ikka teevad suhted ja üksindus peavalu ning Kaisu käitumine on muutunud kuidagi eriti sõnakuulmatuks ja vastaliseks.
Aga tore on see, et uued asjad tulevad mu juurde näiteks mp3 mängija ja raviterad ja ka sotsiaaltöö juhtumid, mis panevad mind uutmoodi tegutsema uurima ja plaanima, ehk see kõik suudab mu mõtlemist muuta nii, et saaksin olla oma eluga peagi rahul?