Täna käisime Tartus ja saime teada, et minu lünklike andmete järgi ei ole võimalik lastele miskeid allergiaid kaela määrida. Sain ka oma vannitoale palju uut ja (loodetavasti) kasulikku sisustust ning käidud ka Kaisuka emadepäevakontserdil, kus ta oli nõus ühe laulu esitamises osalema. Enne magamajäämist sain teada, et talle ei meeldinud põrandal esineda (esimene ringmänd toimus laval). Muidu tahtis emmet, istus süles ja laulis kaasa ka vahepeal. Armas oli, aga natuke kahju ka, ja just sellise friiki tunne tuleb, et kuidas ma ei oska oma last distsiplineerida ja sotsialiseerida ja ... aga ma tõesti eriti seda ei tee, ehkki vahest olen pettunud küll ja seda on vist väljagi paista.

Olen avastanud, et mind häirib, kui ta õhtul voodis lesides tahab alati minust kõrgemal olla ja minu pead kaissu võtta. Justkui oleks tema emme ja mina laps. Huvitav, kas ma tõesti olen oma kasvatuse(matusega) lapse rollid sassi ajanud? ühe korra ütlesin ka, et mulle ei meeldi olla nagu tita ja tema muidugi, et "MIKS?" Eks sa vasta siis sellisele otsesele rünnakule. Mõtisklen veel täpsemalt oma tunnete kallal ja vaatan kas saan targemaks.

Tänane poetuur andis jälle võimaluse nuuskid Tiimari poes. See on mu meelest nii vahva, sest seal on igast vahvaid tegutsemise ideid. Näiteks täna ostsin sealt šabloonid, millega saab loomi joonistada, ja karvased värvilised traadid, millest kontserdi jaoks meisterdasin patside ümber lilled. Ja muidugi ostsin ka uue printsessi krooni, sest vana läks katki, aga esmaspäeval on laulutunnis printsessi päev, lohutuseks selle eest, et täna ei võinud printsessidena minna kontserdile. Mult küsitakse nüüd iga päev, et kas täna on juba printsessi laulutund :)

Ja juttu meie päevast jätkuks kauemakski, sest ostsin ka fotokale ometi koti ja lastele maasikaid ja....
aga üle kõige on mul hea meel, et Agur tõesti lastest hoolib
(ja agasid ma täna ei lisa)