Meie veemaailm kesk nõrkusi

Täna oli päev, kui mu tervis mind üle pika aja alt vedas. Olin täitsa nõrk ja tegin vaid hädavajalikke tegevusi, ent lapsed said ülihästi ise endaga hakkama. Mängisid koos, Kaarel lõbustas Kaisut poti peal mänguasjade ja pallidega ning Kaisu käis ka vahepeal kõhtu valutamas solidaarsuse mõttes - kallistas mind ja pani tekki üle pea. Sellise hoolitsuse ja hoolimise peale sain ma juba lõunaks liikumisvõimeliseks ning kui Karlutt magama jäi üritasin Kaisukat välja mängima saada. A no tegelikkuses oli see hoopis suur tuppa-välja jooksmine ja arutamine miks ja kuidas ta ikka ei saa väljas olla ja miks mind vaja oleks sinna. Nii et ehkki tegutsemisvõimeline, jõudsin ma vaid tavalisel kombel pestud vaid nõud ja hullema segaduse kokku lükata, põhjalikum koristus lükkub taas mõõtmatutesse kaugustesse.

Kui Kaarel ärkas, siis hakkas just sadama ning see on just õige aeg perekondlikuks seebimulliralliks, isegi Lutikas sai puhumise selgeks ja oli sellest õige ärevuses kohe. Kui issi tuli, siis tegi ettepaneku välja vihma nautima minna. Siis otsisin välja hunniku kummiriideid ja kummikuid ning väiksed veekindlad pakikesed asusid lompe vallutama. Kaarel muidugi nautis lompi pepuli kukkumise võlusid, esialgu kogemata aga mida aeg edasi seda tihedamalt. Kaisu aga ronis linnas hirmsa pingutusega kitsasse lombivahesse, mis jäi auto ja äärekivi vahele :) Koju jõudes tuli igatahes kõik riide radikatele riputada ja lapsed uutesse kuimetasse mässida.

Siis tegin mina oma kõigi aegade haledama tai ji ürituse. Nimelt võib ennast sundida nii mõnekski hädatarvilikuks tegevuseks unustades oma tegeliku enesetunde. Aga enesele pühendatud trennis ei õnnestu see eriti. Kohe kui tuli hakata asendit "otsima" ja vagusi keskenduda, tuli mul tõeline nõrkus peale ja no ei läindki paremaks, tuli vaikselt lahkuda. Siis käisin Aguri vanemate majas, et väike käru tuua ning väravasse sõites oli ikka neetult kodu minemise tunne. Koerad olid vagusad ja pistsid aga nina pihku.

Kodus oli Kaisu ja Agur agarad Tartu minejad ning mulle jäi üksildane Karlutt tuttu panna. Peale mõningast teki all mõnulemist pugesin vanni koos küünla ja rahustava teega. Oli huvitav kogemus, eriti imetabane oli auravaid käsi küünlavalguses vaadata, ja muidugi lõputult mõelda ja filusufeerida. Vesi lihtsalt on minu element. Vannis käimise sõltlased on ka lapsed, kes koos õhtuti vannis kilkavad ja möllavad, Kaisu pigem rolli mängides ja Kaarel pigem hüsteeriliselt hüpeldes ja sipeldes. Ja kujutage veel pilti kui vannis juhtub vahtu olema... kui Kaarel esimest korda vahuses vannis käis, siis ta ületas siplemises lausa iseennast :D

Aa ja eile käisime Inesel ja Kairitil külas, kellel on nüüd õuel suur BATUUT. Vihmasest ilmast hoolimata veetsime seal põrkleva tunnikese enne kui tuppa maandusime jäätist ja pirne mugima. Koju sõites uinusid igatahes mõlemad väsimatud viivitamatult ning mul tuli teha kaks lapsetassimise ja lahtiriietamise tiiru.

Elu on lihtsalt mõnus ja õhus on kevad ja vabadus. Vabadus seetõttu, et igal õhtul nii umbes peale üheksat-kümmet, olen ma täienisti iseenda oma. Siis saadab loojuv kevadpäike mulle magusaid igatsusi. Sellistel hetkedel on mu süda täis vaid unelmaid ja hellust. (jah ma ise üllatan ka ennast pidevalt ;)