Miskit veel

tahaks mõtetest panna tagavaraks, kui muid mõtteid enam mõelda ei ole. Et üks suur ja aus peegel on tõeliselt truu kaaslane, teda võib igal hetkel vaadata ja rõõmustada. Just sellise kaaslase ostsin endale nädalavahel ning juba mõtlen, et oleks vaja ka vannituppa tõeliselt vaatega peeglit :P Ei tea on see algav nartsissism, või normaalne naiselik peegliihalus. Aga see teeb head.

Ja toitumine on ka pidev teema mu mõtetes ja igapäevas. Mõtlen, et kui varem ma nautisin toidu tegemist ja katsetamist, siis nüüd on mitmeid aspekte, mis selle asja on hirmsaks sunnitööks muutnud. Peamine on see, et nüüd tuleb teha hoopis teistmoodi süüa ja seda ma ei oska. Ei suuda teha 3 x päevas mu lastele suupärast toitu, sest mu vanad tublid oskused ei ole neile suupärased. Katsetan ühte ja teist, aga ika ei sobi ja ei tule välja. Nüüd võtsin eesmärgiks teha korralik menüü, koos valmistusõpetusega igaks päevaks. Kasutan neti avaraid võimalusi ning proovin. Hoidkem siis pöialt, et mu söögitegemislust minuga taas kohtuks ja et sellest tuleks kõikirõõmustav sõprus :)
ja tegelikult vist on asi ka suhtumises, et kui lahterdada söögitegemine kõhuorjuse teema alla, siis vist näitab see ka mu suhtumist toidusse, mis kui järele mõelda ongi selline nagu see sõna ütleb. Oih see suhtumiste küsimus on ju kõige raskem muuta...alustagem siis lahterdusest - nüüdsest siis toidunaudingu valmistamine.