Olen katsetanud viimasel ajal oma maailma juhtimist ning see on lausa töötanud. Nüüd siis aeg mõelda ka, kes juhtis varem mu maailma. Kes lõi illusioone ning tõmbas niite. Kes värbas mu priitahtlikuks näitlejaks ilma, et ma aimaksin. Need ei olegi küsimused, vaid juba vastused. Kummaline, kuidas inimene oma mättast kaugemale ei näe, ehkki vahest oleks hädavajalik mätast kõrvalt vaadelda. Aimdused ja vihjedki on meile antud, et nende ajel oma maailma kõrvalt kiigata üritada. Ja mitte piiluda ratsionaalse mõtlemise kaasabil, sest ratsionaalne mõtlemine suudab siiski näha vaid seda, millega ta on varem kokku puutunud "omas maailmas".
Mis mas nüüd välja nuputasin? Aga seda, et hulga väärtuslikum on olla väike ja andetu tegelane oma eluraamatus, kui "peategelane" kellegi teise kirjutatavas ambitsioonikas kirjatükis. Näitlejad ja staarid lähevad moest, ent inimene ei ammendu. olla kellegi jaoks näitleja, staar, roll, on palju vähem, kui olla kellegi jaoks inimene.
Ja seda käike arutelu ja mõtisklust on vaja, et panna tähele ning astuda kõrvale edaspidistest näitemängudest. Sest kui oled ühe reha otsa juba astunud, siis tähendab, et ta on peidetud sinu jaoks olulisse kohta. Ja kui on tunne, et miskit läheb valesti, siis ikka üsna kindel mats, et tegelikult lähebki, ehkki surud aimdused alla ning lausa terve dekaadi oled oma õnne ja valikute üle uhke.
Vot siis millised avastused ujuvad välja veel mitmeid kuid peale suure strateegi ja maailmade looja juhtimisest vabanemist. Ja tundub, et seda mõttepalli tuleb mul veel pikalt peas veeretada, enne kui tõelist kuju aimama hakkan. Ja vahest on hirm ka kõike üdini mõista, et kui palju olen ma valmis selle teadmisega peale hakkama.
Oi oi mu väike vaene juhtimistööst prii olnud peakene, öösel kell kaks on sinu tund, aga õnneks tudud sa enamasti sel ajal ning paljud suured avastused jäävad unedemaale. Sest kes jõuaks oma maailma siis nii tihti ümber orienteerida.
Viimastest päevadest niipalju, et Kaarel jätkuvalt hambahädades, eriti viimastel öödel. Lisandunud on mõlemale putukale pisuke nohu. Tänasel Lutika magamapanekul sain teada, et meie laps on see, kes juba imikuna loob uusi norme. Nimelt peaks normiks olema, et poistel on kaisuautod - pehmed ja mõnusad, sest plastmassist traktor aitab küll viimase abinõuna magama jäämisel, kuid voodi seda ometi ei pane. Ja autolaulude leiutajana võin ka peagi leiba teenida.
Täna õhtujalutuskäigul aga demonstreerid Karlutt oma kukepoja oskusi tantsides väikse roosa tüdruku ees tõelist mustlastantsu ning kallistades teda mitmeid kordi, nii et viimane lõpuks maha kukkus ja mul tuli viisakuse huvides oma laps võõrast väiksest tüdrukust eemaldada. Kaisu Ann samal ajal kõndis järel erinevatel poodi minevatel ja sealt tulevatel lastel ning minu küsimise peale vastas, et tahab tutvust teha :)
Pärast tegime jalatraumani (minu puhul siis) liumäest allalaskmist, kus mul tuli väikemeehe ülesaitamise järgselt kiiruga alla hüpata ja ta ka all vastu võtta. Kodus tegeles Kaiss pärlikee valmistamisega, mis tähendas ka mitmeid kordi miniminipärlite põrandalt kokkukorjamist. Mis tuletab mull meelde, et emadepäeval käisid mul kauged ja armsad külalised, kes pärlikingituse autoriteks olid. Selle külaskäigu ajal anti mulle ka võimalus oma raskelt kogutud tarkusi ja varandust laste vallast jagada. Hullult hea tunne on ikka, kui su pakutavat kõhklusteta aktsepteeritakse
Pildi autor Mants alias Agurkäpp :) Tähh sõpradele ja ... tere Mati Uni...
3 kommentaari:
Ahhaa! Kes nüüd pildi autorit juurde ei kirjuta ;) :P
viga parandatud, vabandust kell oli tõesti 2.30 am
Mul on rõõm näha, et ma pole ainuke, kes öösiti arvuti taga mõtteid ritta seab. Ja Sa näed jätkuvalt superhea välja!
Postita kommentaar