Londistajat jahtimas

Täna käidud linnas lasteraamatukogus ja apteegis punast päevakübarat ostmas. Kuna ilm oli minu meeleheaks lausa sulale läinud, siis tuli meil raamatukogus tegeleda ratsionaliseerimisega teemal, kuidas saada Kaisuka jalgu kuivaks märgades saabastes. Et köhaoht pole mitte kaugele kadunud, pidime eriti leidlikud olema, ja seda me ka olime. Nimelt eraldasime märjad villased sokid märgadest sukapükstest ning asendasime kuivade tagavarakinnastega, sukapükste märg osa läks pöidlasse ning tugeva pingutusega mahtus ka saabas jalga. Raamatukogus sai Kaiss tädile rääkida, kuidas tal ikka on Londistaja (ehk Londiste ehk Vandi) raamatut vaja ning ähvardada suurte osakonnas üht (hirmsat) tädi varbaleastumisega.

Raamatukogu seiklused selja taga, suundusime lompe hoolega vältides apteeki ja poodi. Kui pärast üle raudtee hakkasime tulema, siis muidugi otsustas üks rong manööverdada otse ülekäigurajal ning meil oli mahti pidada väike aga, väga sula lume tõttu, tõeliselt tõhus lumesõda.

õhtu veetsime kolmekesi mängides, kuna väike Kaarel oli otsustanud kategooriliselt keelduda meie poolt pakutavast unest. Ja nii me siis madistasime tahvlil tähtede õppimise, vikerkaarejoonistamise, lambilüliteid keerates, õhupallijäneseid kallistades ning kiigule lisavarustust leiutades mõnusa õhtu. Mille tipuks mõlemad kell pool kümme lihtsalt kukkusid voodisse. Ja muidugi on oluline märkida, et mind tituleeriti kiigele tõmbenööri leiutamise eest maailma kõige nupukamaks meheks... hiljem siiski naiseks.

Olen avastanud, et üksikvanemana tuleb mul seista silmitsi kõikide hirmudega, mis hõlmavad endas õhupallide täispuhumist, hirmu selle ees, et lapsed ajavad üksteist üles, et keegi haigeks jääb ja ka ämblike ees. Ämblike hirmu võitmine oli tänane märksõna, nimelt pistis Kaiss hommikul kisama, et siin on ämblik. No siis mina olles äärmiselt vapper, seletan rahulikult, et mis siin karjuda. Ning lahendan olukorra kolmeliitrise purgi ja paberiga. Pärast Kaiss muidugi muretse, et nüüd jäid väiksed ämblikulapsed lae vahele täitsa üksi, aga see hirm hajus peagi. Mõtlen teatava pelgusega hetkel neile asjadele mida ma veel kardan ning olen kindel, et need ei kavatsegi minust kaarega mööda minna. Millegipärast kostub mõtetes vastuseks piiksumist...:S

Muidu on Kaisu Ann viimasel ajal saanud uue viisi nähtamatuid armsaid loomakesi hellitada peo sees. Algas see vist arvutis loomapoegade vaatamisest. Eriti vahva on, kui ta Kaarlile ka mõne "pihku pistab". Ka mõtted, mis õhtul uinuda ei lase, lähevad nähtamatute loomakeste kilda. Sest ühel õhtul kui ta oli väga unine aga pea oli mõtteid täis ja suu muudkui vatras, siis soovitasin tal mõtte padja peale ritta tuttu panna. See tegevus aitas ning uni tuli kohe kapaga. Nüüd on ta juba aru saanud, et mõtted tuleb võtta välja suu kaudu ning vahest õnnestub mõni ka alla neelata ja siis jalga tallele panna. Ja meie elu ongi niii fantaasiat täis, jõuaks ainult kõik kirja panna või meeleski pidada :) Ja Kaarel samas on siuke asjalik tegutseja, täna näiteks lõvijahti mängides, tegi kõik liigutused omamoodi kaasa, laulu ajal aga õõtsub ja tantsib. Uus lemmikluuletus on "Teerull, teerull, mis sa teed", mille ajal tuleb kõhtu silida. Selle nimel on mõlemad püsimatud loomakesed valmis selili lebama ja nautima.

Ise aga mõistsin täna õhtul miks mul Kaarlit toites alati mõte lendab, aga seetõttu, et siis on tuba hämar ja kui siis magama ei jää, siis ainult jälgi ja imesta, mida kõike annab välja mõelda.

Lõpuks aga olen kindlalt otsustanud oma isa kiita otsuse eest osta hirmkallis (80 kr) lumelabidas vana pooliku asemele. Pehmet ilma nautides otsustasin õhtul teed ja rajad puhtaks lükata ning sain selle tehtud kolmveerand tunniga. Vana rondiga oleksin küll 3 tundi nühkinud. Mõnus oli ja naha sain ka märjaks, koerad aga ei teadnud kuhu hüpata suurest rõõmust, et said tunnikese tähelepanu. Lõpuks laulsin Vinkule veel ühe õpetliku laulugi sügamise taktis :)