Järgmiseks paluks meile Kalevipoja uisumaraton!

Eile oli päev pühendatu uisutamisele. Kuna Kaisukal on ühed uisud, mis toodud juba enne ta ilmaletulekut, leidsime, et on viimane aeg need kasutusse võtta. Eriti arvestades, et terveid suuski tal hetkel pole, ehkki ilma võiks küll suusailmaks nimetada, ja seda ilma irooniata. Proovisime uiske jalga ning avastasime, et lähevad küll õhukese sokiga. Kaisu kohe pani need endale muidugi jalga ja uisutas toas ringi. Siis tegime hunniku ettevalmistusi ning asusime teele lõuna ajal. Esimene uisuväli oli suletud, siis suundusime väikse peatusega kohvikus kooli uisuvälja poole. Kaasa tuli ka issi Agur, kes meie plaanist kuuldes tahtis piltnikuks tulla.

Uiskamiskatsed näitasid, et tänapäeva lapsed on ikka multitalendid. Sest peale mõningast minu käte küljes kimamist ja kärutaga proovimist, oli lapsel tasakaal olemas ja uisutas juba nii, et käed olid vaid igaks juhuks minu käes. Poole tunni pärast oli ta juba omal jalul. Küll tibusammul, aga liikus mööda jääd edasi, ja oli eriti inspireeritud sellest, et ka kaugel elav sõbranna Sereni uisutama tuli. Ühesõnaga veetsime väljakul üle tunni, kusjuures ka Kaarel sai lõpuks maha käputama kõndima ning mõnules ingleid tehes ringi. Ei salga, et tegin isegi mõned head tiirud ja leidsin väikse sõbranna, kes mu oskusi pidevalt uuris ja enda omasid näitas. Mitmel korral pidin muidugi tunnistama, et kolm aastat tagasi ma tegin küll... :)

Koju jõudes tuli teha jalavanne ja siis tulid planeeritud külalised - Kairit ja Ines. No siis oli õhtu mõnusalt sisustatud magamaminekuni. Kaarli murdis uni maha kiiges, Kaisukas aga pidas vapralt poole kümneni vastu ja uinus siis ilma jututa lihtsalt minu kõrval, vaikselt ja rahulikult.

Sereniga kohtumine aga andis võimaluse temagi endale külla meelitada ning tänane päev kulgeski kolme lapsega tegelemise tähe all. Sai käidud sordis valimas ja poes kahe kelguga. Kusjuures tee peal leidsime abivalmi noore tädi, kes ühe kelgu kohe endale sappa haakis ja meid kontorini transportida aitas. Seal aga muretses meie kelgule pikema nööri, vedaja mugavuse parandamiseks. Kodus aga hakkasime tegelema küpsetiste valmistamisega, mina meekoogi ja lapsed igaüks oma pirukatega. Kaarli pagarlusest loobusime muidugi kiirelt, kuna tema tarvitas jahu toiduks ilma vahepealsete protseduurideta ja seda tõeliselt ohtralt. Tüdrukud see-eest mässasid hoolega, segasid, sõtkusid, rullisid lahti ja pärast rullisid kokku. Ühesõnaga, oli tegus ja vahva päev, ehkki toad, eriti köök vajasid küll profimajasokkude abi. Aga Kaisukas tõelise veemaanina abistas mind veits ka nõudepesus, nii et ei või nuriseda.

Sipelgaid magama pannes jäin loomulikult traditsioone järgides isegi magama, aga peale 12st ajas Kaisuka köha mu üles ning asusin oma öölooma tegemisi toimetama. Siinkohal tänan ilma vastutulelikkuse eest, mis võimaldab mul varasemaga võrreldes kolm korda vähem kütta. Ja pean taas kordama, et sõprade-tuttavate hooliv sõna võib pühkida kogu päeva väsimuse (just selle vaimse) nagu niuhti. Füüsilise väsimusega on nii, et nagu ma olen alati avalikult tunnistanud, olen ma liiga laisk, et naba paigast pingutada. Ega koopainimenegi poleks ellu jäänud, kui ta oleks pühendunud jäägitult koopa koristamisele no vähemalt siis mitte, kui ta koobas oleks sisaldanud kõiki neid hädatarvilikke pisiasju, milleta elu maal on võimatu (a´la vaibad, tekid, linad, nõud, riided, kapid, raamtud, arvutid ja toatäis mänguasju). Minu jaoks igatahes tähendab suhteline laiskus suhteliselt aus olemist ja austust enda vastu :)

Kõigile hoolivatele lugejatele suured karukaisutused ja neile kel on raske, üks mõttetera minu kogemuste varasalvest (no ja olgem ausad, ka tarkade raamatute omast), et tegelikult on meil vabadus ennast austada ja mitte lasta teiste tunnetel enda omasid mõjutada. Vihkamine ei pea tootma vihkamist ja põlgus põlgust, teiste tundeid võib aktsepteerida ja neist siis üle saada. Ja ikka need kaisutused ka kogemustega kaasa.