Jooga teeb imesid ja ujumine teeb imesid. Nii et mu enesetunne on peale neid kahte täna tõeliselt imeline. Ehkki selleks läks vaja ka väikest tunnete väljakarjumist/kirjutamist üksinda kodus. Aga hakkas tõesti parem ja enesekindlam. Huvitav, et ikka veel ujub pidevalt pinnale igasuguseid mõttevälgatusi ja teooriaid, mis ja miks ja kas ikka tõesti. Usun tegelt, et enamuses nendest teooriatest on kübeke tõtt ja see tähendab, et hea, et niigi kaua vastu pidasime :P Ja eks see karjumine tähendaski, et ka šokis peidetud tunded hakkavad endast märku andma ja on nõus välja tulema. Nagu keegi kommentaator tabavalt kunagi ütles, et andke Helpsile aega ja küll ta siis ükskord aru saama hakkab, mida ta tunneb. Põhinipp on selle juures see, et mitte pidama jääda igasse vihasööstu, alandusse või misiganes tundesse. Nad tulevad ja lähevad, sest mul ei ole neid vaja saatjateks vaid vabanemiseks.
Tahaks kirjutada vanemate rollist ja kirjutan seda peamiselt endale kui vanemale. Nimelt on vanemate roll olla toetaja ja abistaja, abistada saab aga ainult siis, kui sinult palutakse või tõesti lubatakse. Kui sa abistad palumata, siis tähendab, et sa ei usu, et su lapsuke oleks võimeline ise otsustama ja hakkama saama. Muidugi on vanematel vastupandamatu soov, et nende lastega ei juhtuks nii ja nii ja nii. Aga juhtub ikkagi ka siis kui aidata, aga siis puuduvad lapsel oskused sellest olukorrast välja tulla ja ta loodab, et kõik laheneb kellegi teise abiga. No ja siis on vanematel jälle õigustus oma lapse eest veelgi enam hoolitsema hakata. Ühesõnaga, kellegi eest otsustamine on võimu võtmine ja võim tikub tekitama korruptsiooni. Vanema oskus ongi lahti lasta nii tegudes kui peas, lasta lahti ja uskuda, et järeltulijal on meeles, kuhu tulla abi paluma raskuse korral. Aga hoolida tuleb või vähemalt oleks väga hea, hoolimine on aga võimaluste pakkumine ja leppimine, kui neist keeldutakse.
Ja tundub, et minugi pikaleveninud puberteet hakkab lõpule jõudma, et tuleb iseseisvumine ja sõltuvate suhete ümberkorraldamine. Aitäh vanemad, et olemas olete ja usute minusse, sest võibolla ongi minu hakkamasaamine seotud sellega, et ma usun, et kuskil on keegi, kes minust hoolib ja minu valikuid austab. Ja soovin, et minu lapsed võiksid kunagi samamoodi turvaliselt end maailmas tunda.
pühapäev, märts 4
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Tundub, et oled jõudnud põhitõeni laste ja vanemate suhetes. Ma arvan, et lapsele vastutuse andmine ja tema toetamine otsustes, mida laps on vastu võtnud, algab juba varases lapsepõlves. Ainult et otsused on siis veel elu pisiasju puudutavad. Seda peaks alati meeles pidama, ka siis, kui on kiire ja nii tahaks lapse eest kõik ära teha...
naaa... üks asi on tahe ja teine asi vajadus. lapsi on erinevaid - mõnda peab väga kõvasti kasvatama ise seisma, teine on seda iseenesest. "emme, pane mulle püüksiid jaaalgaaa!"
muzääz... mehe ja naise lahkuminek on võrreldav amputeerimisega. oma kehaosa. jumalast kahju. valus ka. ilma selleta on raske.
aga sellele eelnes haigus, trauma, vms, see oli vajalik. hea kui oleks päästa saanud, aga kui ei saanud, siis... midagi pole teha. ja tuleb harjuda. hakkama saada.
ja tagantjärele kunagi hiljem võid avastada, et see kehaosa polnudki oluline käsi või jalg vaid ntks... saba v sarved - ilma on isegi kergem
seilasime, teame.
Kujuta nüüd ette, et sa selle korra amputeeritud keha osa võtad ja kinnitad enda külge tagasi. Elutu, tolgendava. Teised eemalt vaatavad,et küll on tore terve inimene (pere) kõik liikmed küljes, aga tegelikult? Lõpuks läheb veel roiskuma ka :S
Parem siis juba aus protees kui selline "kehaosa"
Vanaema Weatherwax
ja kusjuures mul ongi algusest peale old see tunne, et kurb ja valus aga et edasi tuleb minna just siit kus oleme ja sellel miks see juhtus pole enam tähtsust, sest selle lahendamine ei muuda midagi. et amputeerimise põhjus ei oma enam tähtsust ravimisel, nüüd tuleb ravida haava ja puuet aktsepteerida
Postita kommentaar