Ohhoo jajaa, olen mina ikka kõik kihama pannud :) Varem ma eriti ei mõelnud sellise asja peale nagu kogukonnast väljaheitmine, aga nüüd tundub, et see on täitsa võimalik, eriti kui seda korraldavad naised. Mehed, kui tahate sellele kuidagi vastu saada, siis peate vist vägisi omavahel elust ja naistest rääkima hakkama. Muidugi mõistan väga hästi, et sellist koondumist pere- ja naiste õiguste eest ei korralda mitte kõik ringkonnad ning noored ja larparid on kindlasti selles mõttes üks tänuväärt klann kodu jätnud meesisikutele. Aga jõudu annab sellinegi väike ringkaitse. Nii, et praegu tunnen end nagu tõeline karuema - tugev ja kindlameelne.

Meie pisike perekond on kaks päeva üsna vahvasti mööda saatnud. Lotte vaimustus päädib lõputute raamatu ettelugemistega suurel voodil, mille juurde kuulub õunanäsimine ja väike Kaarel emme seljal kappamas, sest teda eriti raamatu ligi ei lubata. Täna oli Kaisuga ka vahva teeõhtu, kui Kaarel tudis. Panime lina lauale ja hiina teetopsid ja kannu, küünal põlema ning Kaisukas veetis nauditava pooltunni sooja teed valades, suhkrut segades ja kõike sisse luristades.

Oma äärmises rumaluses olen avanud ka pandora laeka. Nimelt Kaisukat hambaid pesema meelitades rääkisin talle ükskord vastu sööbiku ja pisiku häälega, kes mitte ei taha et neid vana harjakontsuga nühitakse, välja sülitatakse ja kommist ilma jäetakse. Ja nüüd tuleb seda juttu rääkida päev otsa, mis on muidugi väga efektiivne käte, pepu, hamba ja kõige muu pesemise juures, aga on õige väsitav näiteks õuna, supi, magustoidu jm söömise juures ning üldse igalpool mujal. Üldiselt nõuab Kaisu iga tegevuse juures: "Ma tahan, et sööbik ja pisik minuga räägiksid". Ja isegi voodisse saab ta ähvardusega, et muidu nad enam ei räägigi :D Kõige selle halamise vahele tuleb muidugi ka Oskarit ja Lottet mängida ja neist jutte rääkida.

Erinevalt tormi- ja läkastamisepäevadest, otsustasime täna siiski väikse jalutuskäigu kasuks, kuna ilm oli päikseline ja mõni oluline toiduaine - või ja munad - oli puudu. Kodus kükitamise päevad on neiu Lotte aga jõuetuks muutnud, nii et enne sorti jõudmist juba puhkust nõuti. Tagasitulek aga käis nii, et õde vankrisse ja venna sülle, emme elu eest lükkama. Putukatel oli igatahes soe ja mõnus. Emmed vaatavad ise kuidas saavad.

Käesoleva emmega on sellised huvitavad lood, et ta tundub üksi ikka kuidagi tugevam olevat, psühholoogias nimetatakse seda vist jagatud vastutuse sündroomiks. Kõik saab tehtud ja rohkemgi veel ning kui varem oli suur ootus, et jääks lapsed juba tuttu nii nagu peab, siis nüüd saab neid täitsa rahulikult ka tunnike kauem tuttu panna, kiiret pole ju kuskile.