Eile oli Agur lastega, kui mina vaimset tasakaalu ja energiat ammutamas tai chis. Avastasin, et tõsise pingutuse korral on võimalik ka mõtetel minna lasta ning rahus harjutusi teha. Lastele oli issi käik oluline, sest ta väljendas tähelepanu ja hoolimist pisimeenetega. Igatahes on täna mitu korda juba Kaisuga jutuks tulnud, et issi tõi kingitusi, ikka talle kommi ja Kaarlile pisikese auto.

Kaarel on vahva seltskonnaloom ja tujuhoidja, kui just jorinatuju ei ole, siis tuleb ronib minu või Kaisu najale püsti ja naerab sellist seltskonnanaeru - häälekalt ja madalal häälel. Kui aga lõbu pärast naerab, siis ikka kilkab nagu tita kunagi. Tal on nüüd ka kolmas hammas väljas, mitõttu tuju hoopis parem, ehkki meid kõiki on vallanud uus tatitõbi.

Hommikul vaatas Kaisukas oma kohustuslikku Lotte multikat ning mina toimetasin, vahepeal tulen teda vaatama ja mis ma näen - tüdruk võimleb, sest Lotte võimles. Tegi puusaringe ja vibutas käsi ja vahepeal tegi istudes miskit harjutust, see pidi dzuudo olema. Nii asjalik ja vahva oli :D pärast nõudis, et ma pean talle ka kollase kostüümi tegema nagu Lotteplikal - see siis tegelikult valge kimono;)