Täna oli üsna raske päev, Kaisukas väljendas ennast tõsiste jonnihoogudega ja läks nendest ise ka lõpuks väga õnnetuks . Kõik mis ta teeb, teeb vihaga - kallistab, aitab, mängib. Väga jõuline ja hammaste kriginal lähenemine on igale asjale. Kogunenud pinged ei lase aga uinuda, tuli peab põlema ja jutt käima ja abi ei midagi. Lõpuks enne poolt ühtteist võtsin ja seletasin temaga veidi, et emme süles võib ilma tuleta ja siis vaatasime väljast tulevaid valguslaike. Sain ka teada, et tuli põleb selleks, et näha seina peal olevatel piltidel mammat ja papat ja seda tädi... mitte helbe aga ... abistasin ja tuletasin meelde, et tädi Nelet. Siis tuletasime pimedas meelde milline tädi Nele on, millised silmad ja nina ja suu. Siis tuli välja, et tädi Nelel on rohlised silmad, Kaisul endal on sinised, emmel on oranžid ja issil nagu emmelgi oranžid. Jutustamine veidi justkui rahustas aga uinumiseks mitte piisavalt, siis proovisime issile head ööd öelda, ja kuulasime, kas ta vastab - kuidagi ei vastanud. Siis tahtsime helistada, aga kurb kurb, issil pole ju levi. See vajas küll selgitamist, et miks me ei saa issile ikka helistada. Lõpuks soovis Kaiss uuesti issile head ööd ja ükskord ometi, viimane vastas. Pärast seda oli ainult vaja, et ma kaisus hoiaks ja uni tuli nagu kotiga.

Kohe kui Kaiss oli uinunud, tekkis Kaarlil vajadus emme järgi ning asusin tema nosimisvajadust leevendama. Ning nagu ikka, tulevad parimad mõtted ja tunded - titt kaisus. Nüüdki tundsin seda tai chis kauaoodatud energiapalli, see oli tõesti nagu peab: raske ja soe ja ei tahtnud rinna sisse ära mahtuda. Mõtlesin siis, et millest küll tuleb praegu energia ja ...õnn. Aga tuleb nendest, kelle vastu on kõige rohkem kohustusi. Kaks väikest nuhtlust, kellest üks on täis kindlat veendumust oma vajaduste kohta ning ei salli mingeid kõrvalekaldumisi neist, teine aga on tahtmisi täis, ent on nõus enamasti ka hellitusi nautima. No mida on ühel emasel primaadil veel vaja peale järeltulijate ja lootuse :D Ja nagu üks hea sõber on alati rõhutanud - lootus sureb viimasena, ja seda isegi kõigist tema hävitamispingutustest hoolimata. Lootus, et elu jätkub; lootus, et armastus ei saa otsa; lootus, et hala mind ei mata . Tunnen igatahes, et ma ei ole enam kaugel budistlikust vagadusest, kus peamine tunne on armastus kõigi inimeste vastu :)

Hetkel olen ma õnnelik, et see kõik juhtus ja raputas mind, enne kui oleks hilja. Nüüd on mul alles nii mu tunded kui omendatud teadmine sellest, mida mul on kaotada. Pealoogias nimetatakse seda vist kirgastumiseks.

Kõrvus kummitab üks rämedahäälne laul:

Elu armastan sind,
sulle kuulub mu kiindumus ammu.
Elu armastan sind,
ikka uuesti sinusse armun!
Tuhat tuld süütas linn
töölt ma väsinult koju nüüd suundun.
Elu armastan sind
Ning ma soovin, et kaunimaks muutud.