Mõtlen siin, kuidas enda jaoks lõpetada seda edasi tagasi hüplemist lahti laskmise ja tagasi võitmmise tahte vahel. Ja nagu ikka, parimad mõtted tulevad Kaarliga voodil pikutades. Hakkasin meenutama, lihtsalt kõike mis on olnud. Täitsa algusest peale kuni laste sündideni välja. Ja see on kummaline, kuidas on võimalik niimoodi meenutada väiksemaidki detaile ja tagasi minna hetke mida meenutad. Koos tehtud on hirmus palju ja see ju ongi tegelikult see millepärast on armastus. Oma meenutustes kõndisime me palaval Budapesti asfaldil ning otsisime purskkaevu, millesse jalad pista. Sõitsime Häädemeestele ning tegime öösel seal lõket. Elasime Annelinnas luksuse ja vanniga. Pidasime sõpraedega megakommihunniku ja ahjuprae hälloviini. Aitasime oma esiklapsel sündida. Ja sinna vahele mahtus veel palju palju detailiderohket lõhnade ja tunnetega filmilinti. Nendel hetkedel me olime õiged teineteise jaoks ja nendel hetkedel me jäämegi õigeteks. Ning need jäävadki mulle, olgu siis kõik, aga need on alles ja nendesse ma võin uppuda, kui tahan tunda, et olen kellegile parim ja armsaim. Saan ka aru, et ta võib teistelegi olla samamoodi parim sõber, minu jaoks oli ta ainuke inimene, kellega oli teineteisemõistmine poolelt sõnalt. Sellisena on ta nüüd mul alles - minu mälestustes. Ja mul ei ole vaja andestada, sest see, kellega mina oma mälestustes väntan, olen, kulgen lihtsalt nii ei tee.