Kaarlil on jälle uus kiku väljas, seekord siis neljas. Poiss ise on hirmus sehkendis ja asjataja, süles riietamine on üks vaevarikkamaid tegevusi temaga. Saavad juba ilusti koos mängitud, kui väga väsinud veel pole, enamasti tuleb see koos mängimine hästi välja just lõuna ajal. Täna siis Kaisu oli Lotte, kes Susumut tahtis koletise käest päästa, Kaarel aga peitis end kardina taga ja oli Lotte jaoks koll, kellele judot üsna õrnalt teha. Kaks erinevat mängu sobitusid ilusti kokku ja mõlemal oli lõbus. Kaarli söötmine on aga saanud eriliseks õnnemänguks, sest tekkinud on 2 imeolulist oskust, suust välja puristada kõike sinna pandut ning lusikaga laiali loopida taldrikus leiduvat. Väljapuristamine tuleb automaatselt isegi öösel :D

Kaisukas on aga rollimängude vahel nüüd nõus ka titanukuga tegelema, teda kussutama ja talle laulma. Ikka juhtub, et isegi sööbikud peavad vaikima, kui tita just uinunud on. Õhtuti pannakse kõigepealt voodil tuttu üks jänku, üks mõmmi ja üks tita, ning alles siis sobitub tirts kuskile nende vahele ning hakkab oma unejuttu kuulama. Kahel eelmisel päeval võtsime ette ka jalutuskäike, mis nägid välja nii, et Kaarel vankriga ees, siis mina lükkatõmba isikus ning karavani lõpus Kaisu kelgul peesitamas. Kelgult lahkutakse vaid suurima hädaldamise peale ning selle lõppedes laskutakse leebelt kelgule tagasi. Kelgutamise varjukülg on muidugi külmetavad sõrmed ja varbad hoolimata kõigist villastest ümbristest. Nii, et koju saabudes tuleb kohe appi võtta sõber jalavann ja kuum piim meega. Sellised jalutuskäigud on toonud meie perele megahea une, mis mind praegu just kutsubki ;)