Kaisukas on tegelt sama nutikas ja ehk isegi nutikam kui meie ise. Mõtteerksuse ja teravuse poolest. Ainus mis tal puudu on teadmised ja oskus end vabalt väljendada. Vaatad teda kõrvalt ja imestad muudkui kui nupukas ta tegelt on. Ka Kaarel ei jää temast maha. Ise sihuke kribu aga silmad on täpselt sellised, et saab kõigest aru. Täna Kaiss istus kiiges ja muudkui podises omaette. Ma ei kuulnud täpselt mis ta seal podiseb ja nihkusin vaikselt ligi teda kiigutades. Tips rääkis enda ette muinasjuttu. Seda kitsetallede oma ikka. Ja ta ei korranud mitte seda mis mina olen rääkinud, vaid lisas täiesti uusi ja asjakohaseid detaile ning arendas loo lõppu hoopis kaugemale edasi algsest. Laused olid üpris rasked mis ta kasutas ja mõnikord pidi mitu korda proovima enne kui välja sai öeldud.

Õhtul oli meil turniir 11 isiku vahel, kilbi ja mõõgaga. Kõik võitlesid kõigiga läbi. Üsna napilt sain loorbereisse heita. Päris hea tase on ikka meite rahval :) Minu pere sibas seal täies koosseisus ringi. Kaarel muidugi vankris sees.

Kaisu on pisike empaatiaingel. Steffil andis keset võitlust selg tunda, ta katkestas ja käis vahepeal omaette istumas, eemal raudteel. Kaisu vaatas seda silmad pärani ja uurime kohe: Miks ta seal üksi on? See ei mahtunud talle vist kuidagi hinge, et keegi tahab olla eemal kui on koos nii suur ja suurepärane seltskond. Ja iga kord kui Steff juhtus mööda kõndima, siis Kaiss nihkus talle ligi ja küsis häbelikult, et miks sa üksi oled? Aga pisike nagu mu tirts on, siis ei panda tema juttu tihtilugu tähele. Mõeldakse, et selline väike ja ega ta millestki aru saa ning juttki on kindlasti mõttetu, laliseb niisama. Aga tema on tegelikult täiesti asjalik vestluspartner. Nii ka Steff. Helps siis lõpuks kui Steff juba mitmes kord tipsid kuulmata mööda sammus, juhtis ta tähelepanu sellele. Steff jäi selle peale lausa tummaks ja lõpuks ei osanudki midagi öelda. Ei tea kas ta arvas, et Helps teeb nalja või et Kaiss pole vastuse vääriline? Helps siis vastas tema eest Kaisule, et poisil on selg haige, sellepärast.

Aga kuna lumi on suuremalt jaolt sulanud ja vaid üksikud varjulisemad kohad või hiiglaslikema hangede jäänused on järgi, siis sulas välja ka Kaisu liivakast ja lõpus müttas ta enamuse jaolt seal. Tassis kuhja otsast liiva teeaukudesse ja lompidesse.

Kaiss oli lõpuks nii väsinud kui tuppa sai, et ütles ise et tahab magama ja ei olnud talle muinasjuttu vaja ega midagi. Oli kõigega nõus, et ainult rutem tuttu saaks. Kaarel oli seevastu nii väsinud et ei osanud magama jääda ja andis teda pärast tund aega kussutada.

Aga ilm oli turniiri jaoks just suurepärane. Päike lõõmas ja isegi kui ta hiljem silmapiiri taha vajus, siis oli õhk meeldivalt soe. Just selline õhtu, et oleks sobinud ka lõke huugama panna ja võitlusi jälgides vorsti küpsetada ja miskit pillilugu kuulata. Kuu aja pärast on uus turniir, siis saab ehk ka muu teoks. Tulge osalema-vaatama ja nautima Jõgeva igakuiseid viikingipäevi ;) Lisaks lõkkele ja muule mõnusale tahaks järgmine kord ka võitlusareenile nööri ümber tõmmata ja sõjasulased odadega märku andma kui võitlejad liialt areeni äärele hakkavad lähenema. Nagu Käsmus. Siis paneme sinna üles välisepikoja kus sõlgi ja sõrmuseid teha saab jne. Vibulaskmine, oda ja kirveheitmine (ehtsatega ikka loodetavasti) :D See kõik ei ole ju nii suur kunst et ainult korra aastas korraldada. Tihemini on poole lõbusam ;P