Kaarelpoisil on nüüd uus trenn. Keeratakse vaeseke kõhuli ja siis tema teeb tigude võidujooksu, roomab edasi, nii et higimull otsa ees. Kähiseb ja ägiseb vahepeal õige valju häälega aga kus sa saadan pääsed, liikuma peab. Ülejäänud pere ergutab kõrvalt. Jalgade taga on esialgu veel tugi, et tal oleks kuskohast lükata end. Üle kogu Kaisu voodi nihkumine ei ole probleem, ainult et hingetuks võtab.

Rollimängukeskuse rajamise plaanid tunduvad esialgu jälle veidi lootusrikkamad. Ruumid mida tahtsime lubati ja päris mitu rauda on tules kust võiks hakata tulema raha et selle kommunaalmakseid tasuda.

Eile päeval ja ööni välja oli jälle suurepärane ilm. Kaarel magas õues ja meie Kaisuga korrastasime majaümbrust ja tegime muid õuetöid. Helps asjatas toas. Sellise ilmaga naudin iga hetke õues müterdada, Kaiss läks kaheksa ajal tuppa et tuttu jääda. Nii et emme sai ka lõpuks veidi rõõmu tema uinutamisest ja Kaisule vaheldust taadust. Kaarel aga tukkus veel vankris ja ma asjatasin niikaua kuni hämardus, nõnda et enam midagi näha ei olnud. Nüüd on õues valgus ka olemas, nii et oleksin võinud veelgi asjatada aga Kaarelpoiss ärkas üles ja läksin koos temaga tuppa lapsevalvesse. Kahe põrgulisega on üksi ikka raske hakkama saada. Aga jah, küll mulle ikka meeldib sooja ilmaga väljas olla. Hing kohe kisendab rõõmust. Olen ikka suts looduslapse tõugu küll.