Kaiss jäi jälle ilusti tudule. Kõikse raskem aeg on ehk möödas. Rääkis mulle veel ise enne 7 kitsetalle jutu ära, et ma miskit sassi ei ajaks ja lasi siis pärast mul rääkida. Parandas, kui mul valesti läks.

Peale seda kui me Helpsiga 3 päeva sünnitushaiglas ära olime ja tema see aeg mammi juures oli, on ta õige koduhoidjaks hakanud. Kardab et me jälle kuhugi ära kaome. Ei taha enam üldse mammi juurde jääda nii et meist vähemalt ühte seal ei ole. V.a. siis kui teised lapsed õue tulevad - siis rehmab ainult käega kui ütlen et ma lähen ära, pärast tulen talle järgi.

Kui täna rattaga mammi juurde sõitsin, et Kaisukaga laulutundi minna, siis ütles mulle umbes KEKi mäe peal et : Ära sa liiga kaugele sõida, muidu emme ei näe meid.

Üks päev tegi head nalja. Viisin ta mammi juurde ja ütlesin et tulen hiljem järgi. Ja ütlesin mammile et helista kui miskit on, ma kohe kohal. Ja siis mingi kell heliseb telefon, papsi oma. Võtan vastu, Kaisu on otsas, ütleb et tule mulle järgi, vii koju. Ma et ok, hakka riide panema, ma kohe tulen. Ja siis kõne lõppes. Olin parasjagu õues ja istusingi kohe autosse ja sõitsin sinna. Seal ajavad paps ja mammi silmad sureks kui ma järsku tuppa astun. Nad nägid küll, et Kaiss midagi telefoniga õiendas aga arvasid et ta niisama nagu tavaliselt mängis sellega. Vot nisuke lugu. Teinekord on hea ka kui nimi algab A-ga ja on telefoniraamatus esimene. Siis saab tütreke väike ikka issi kätte kui tahab koju.

Kaarel aga on kasvanud juba nii suureks et talle peab hakkama uusi riideid vaatama. Täna mõnulesime päris pikalt kahekesi. Mina lugesin ja tema põõnas mul rinnal. Laulsin talle kui vennikesel kõht ta üles ajas. Aga laulma peab talle madalalt ja mörisedes. See meeldib kõige enam. Mingit viiksumist ta eriti ei taha. Kaisu laulis teisest toast kaasa. Ta oleks lähemalt ka laulnud aga ronis oma riiuli otsa ja ei saanud sealt alla. Pidi teist pärast aitama aga esialgu oli ta ka seal otsas rahul, loopis terve riiuli tühjaks.