Magamaminekutrall on Kaisuka leivanumber. Kui juhtub, et ta pole päeval õue saanud ja toaski on tegemised rahulikumat sorti olnud, nii et väsimus teda jõuga maha ei murra, siis läheb omajagu aega ja nalja mööda enne kui tipsi unele saab. Sest saama ta peab, muidu on juba kella 6-7 ajal nii väsinud, et loll valmis, teeb maniakaalselt töllakusi või vingub ainult.

Üks päev tõstsime talle voodi kõrvale uue mänguasjaderiiuli, mis ulatus täpipealt voodini ja oli ka niisama kõrge. Sai siis tüdruk voodi pandud, unejuttu räägitud ja ära mindud. Tema muidugi ei tahtnud magama jääda, laulis, tantsis ja hüüdis järgemööda kõiki sugulasi appi, et nood ta voodist välja võtaksid ja siis.... vaikus. Sai juba rõõmustatud, et laps magab, kui järsku kuulen väikeste paljaste jalgade padinat. Lähen vaatan - Kaisu sibab asjaliku moega mööda tube ringi. Mis sa teed? küsin mina. Ma otsin riideid, vastab tipsi. Ta oli voodist kapi peale roninud ja sealt mööda riiuleid alla. Mis siis muud kui sai kapp teise kohta tõstetud.

Teinekord üritab Kaiss kõigest väest voodisse pissida, siis saab seniks välja kui kuiv lina pannakse. Ja ehkki ta alati enne magama minekut potil ära käib pingutab ta vajaduse korral ikka vajaliku koguse taas välja. Ükskord koguni kolm korda järjest.

Ühel päeval läks aga veidi õnnetumalt. Kuuleb Helps et Kaiss seletab õige ehmunud häälega: "Oi heldus, oi heldus." Läheb vaatama - tipsi on suure ponnistamisega üle pingutanud, hoopis püksi kakanud, püksid jalast ära võtnud. Nüüd seisab püksid käes ja muudkui pobiseb - oi heldus oi heldus.

Eile õhtul oli aga vastupidi. Päeval möllasime tüdrukuga õues lumes, õhtul võtsin Kaisu koosolekule kaasa ja tagasi koju saime sealt alles kell kaheksa ajal. Kui ta siis lõpuks söödud-pestud ja voodi sai, oli tipsi nii väsinud et ei jaksanud unejuttugi lunida. Niipalju tal muidugi jaksu oli et kui ma tahtsin niisama ära minna, siis pistis pigisema. Ma siis võtsin unejutu asendi sisse - tal on voodi kõrval üks tiigrikujuline istumiseasi. Ma tavaliselt õhtuti viskan voodi ette siruli, panen pea tiigri sülle ja kõnelen siis juttu. Eile viskasin siruli, küsin mis muinasjuttu tahab, tema ei tea. Ma siis vaikisin niisama ja tüdruk oli rahul. Ainult ära ma ei tohtinud minna. Siis aga hakkas kõrvaltoas Kaarel viiksuma. Ma ütlesin Kaisule, et vaatan mis vennal häda on ja siis lasi ta mu rahumeeli minema. Ise jäi aga peagi magama.

Koosolekuga seoses. Kaiss on meil kõva puslede kokkupanija. Tal on kaks raamatut: punamütsike ja pinoccio, milledel on lehekülgede asemel pusled vastavalt jutu sisule. Neid paneb ta heameelega ja täitsa vabalt kokku. Koosolekule võtsin talle need mõlemad kaasa ja Kaisu lõbustaski seal end nendega.

Kui hakkasime ära tulema, siis ei hakanud jala kõmpima, Steffi poolt on see päris pikk maa väsind tüdruku jaoks ja kutsusin takso. Niikaua kuni takso kohale tuli, jõudis Kaiss 2 lumememme valmis ehitada. Päeval sai ka üks tehtud, nii et eile oli rekordiline 3 lumememme päev.

Kuna päevad on palavad ja lumi sulab vulinal, siis eile päeval loopisin veranda katuselt lund alla. See on meil lamekatus ja kipub läbi tilkuma, sest veel pole kuhugi voolata. Kaisu innustus sellest samuti ning loopis lund alla koerakuudi katuselt. Sai pilti ka sellest tehtud.

Linna mina igatahes keeldun edaspidi kelguga minemast. Meil siin on endiselt veel talv, lund on nii suured hanged, et Kaiss sai veel eile suusatamaski käia. Ainult hästi maja serva ligi on veidi paljast maad. Linnas aga tõdesime jahmatusega, et olime nagu eskimod. Kõik teised lapsega inimesed olid kärudega, vaid meie Kaisuga kihutasime nagu Jõulumees ja Rudolf raudjalastega saaniga mööda asfalti, nii et sädemeid pritsis.

Täna linna minnes olin targem. Sai võetud käru aga Helps ja Kaarel tulid ka kaasa. Kaarel põõnas loomulikult kärus aga Kaisu... istus issi kukil. Ja alla sai suht harva, sest igal pool olid suured peibutavad lombid. Eriti seetõttu ei saanud ta alla, et Kaiss suutis ennast juba enne väravast väljasaamist ülepeakaela aluspüksteni märjaks teha, nii et pidin ta uuesti tuppa viima, porgandiks paljaks kiskuma ja kõik uued riided panema.

Linna läksime seepärast, et mammi tahtis omale uut külmkappi osta, vana läks katki juba kuu aega tagasi. Et me kui nooremad ja nupukamad ehk anname hüva nõu. Aga kui me ükskord killavooriga kohale jõudsime, siis oli mammi oma kapi juba ära ostnud ja kojugi saatnud.