Aga mina olen sinisel lehel. Terve nädala wohoo! Tegelikult mul oli jah veits nadi enesetunne, hirmus uimasus jne juba tükk aega aga ma panin selle kõik vähese magamise arvele, nii 3-4-5 tundi olenevalt ööst. See jüriöö ettevalmistamine ja muud vabatahtlikud kohustused võtavad oma aja. No ja vaja oli siis minna Tartu jätkukoolitusele aga mina ei taht ja lisaks pidin samal ajal ka haiglas vastu võtma kliente. Kaks töökohta nõuavad veikest vingerdamist ja siis läksin arstile et ühele tööandjale sinist lehte näidata. Aga vaat kus lops. Mina valetasin talle palavikust aga tema mõõtis mul 140 vererõhuks ja rääkis midagi hüpertooniast. Ja andis nädala kosumiseks. Ega mul midagi selle vastu ei ole. Pärast astusin mammi juurest läbi ja ta rääkis üsna rahustaval toonil, et juba mu vanavanaema, vanaema, onu on sellega hauda läinud, mammil endal on see häda küljes ja küllap ta selle kätte lõppeb jne. Kohe kergem hakkas, peretraditsioonid jne. Ja eile läks helpsil süda haledaks ja ta küüditas mu kell 22.00 juba magama. Söötis ise olevused jne. Ega mul oli silmade lahtihoidmisega raskusi ka juba, aga see on igaõhtune häda. Umbes kaheteist ajal läheb uni üle, kui sinnani vastu panna siis pole enam hullu. No ja magasin siis kella kaheksani! Kaiss kes tavaliselt lööb mu 6-7 ajal jalule halastas ka oma vana taadu peale ja tõusis alles 8. Üpris veider tunne oli puhanuna ärgata. Mõne aja pärast võttis õnneks taas harjunult uimaseks, nii et polnud enam veider olla.

Kaisu. Tema voodiseiklused on saanud uue peatüki.

Ühel õhtul kui ma unega võideldes talle unejuttu kõnelesin jäin selle ajal korda kolm magama aga ärkasin iga kord õigel ajal üles, et tabada tipsi voodist põgenemas. Egas midagi, ronisin siis tema juurde voodisse ja võtsin ta kaissu ja ei lasknud kuhugi. Oh seda kisa ja nuttu. Aga lõpuks sain teise ikka magama.

Öösel aga tegi Kaarel veidi valjemat häält ja Kaiss virgus selle peale veidi. Ning pistis unesegasena kohe voodist jooksu. Ju talle tuli meelde viimane mõte enne magamajäämist. Jooksis koridori ja jäi sel juhmilt seisma teadmata mida edasi teha. Kui ma läksin ja ta voodi viimiseks sülle võtsin, siis meenus talle kui paha ma ikka olen ja et ta ei taha magada ning tõstis taas kisa. Pidigi Helps hoopis tipsi võtma. Et emme ta magama paneb, see tipsi ei heidutanud.

A ma polegi vist veel maininud, et Kaisul on nüüd ilma võreta suure lapse voodi. Seetõttu on tema magamapanek ka mõneti raskendatud. Nüüd saab ta vabalt jooksu panna voodist. Tuleb ta päeval alati surmani ära väsitada, siis püsib kenasti voodis, jääb ruttu magama.

Kaisule said ostetud kummist jope ja tunkepüksid. Sai ka omale muumitrolli kummikud jalga ja nüüd sukeldub ta väga õnnelikult mööda lompe ringi. Lumi sulab mühinal ja hiigellompe on kõik kohad täis. Kindad on veel ainult nõrk koht, neid tuleb tihti vahetada.