4. september 2005, pühapäev

Hommikul oli erakordne ilm. Sompus, päikest polnud ja udu hajus alles peale kümmet. Ärkasin loomulikult juba seitsme aeg aga lasin ka endale osaks saada õnne senikaua vedeleda kuni udu hajus. Pealmine tekk oli kastest läbimärg aga öösel külm polnud. Pigem oli isegi palav, sest vatitekid on ikka soojad asjad ja magamiskotidki on miinuste tarbeks mõeldud. Pusle valvas öö läbi meie kõrval ja hommikul pani pea madratsi peale ja unistas mulle otsa vahtides kuni teda silima hakkasin.

Pühapäeva pühendasin täielikult maja koristamisele. Helps läks Vahurile ja Vilmale autot ära viima (sellega olime eelmine õhtu koju tulnud) ja Kaisut koju tooma ja sain vabalt muusika põhja panna ja asjatamist nautida.

Ega see mul eriti aega ei võtnudki, sest niiiiii korralikult ma ei viitsinud seda ka teha :D aga hoopis mõnusam oli olla. Vahepeal saabus ka muu rahvas, s.h. Tõnur ja Krissu ja saatsime vend Vahindra ja Vilmuti ära. Trägun astus vahepeal läbi ja viis oma kilbi kaasa, et see lõpuks kodu inspireerivas õhkkonnas lõpuni teha. Ka aia taha ilmus tosinajagu larpareid kes olid otsustanud spontaanse madina metsas teha. Tipsid läksid just magama ent ma ei läinud metsa, sest saingi rahus veidi omi asju ajada. Muuhulgas korrastasin siis ka cd kogu (sain neile eraldi kohakese riiulil) ja süvenesin sotsiaaltöö küsimustesse. Värskendasin kiirelt oma mälu ka hooldusküsimustes, et teha kindlaks kas vahepeal on midagi põrutavalt muutunud sellest ajast kui ma selle teemaga viimati kokku puutusin. Eriti ei olnud aga väga süvitsi ma ei läinud ka.

Krissu meeleheaks sai pliit kütte pandud ja ta tegi meile kartulikooki. Pliit teeb alati köögis olemise kuidagi eriti hubaseks. Mõnus oli seal istuda ja oma laiendatud perekonna seltsis kartulikooki või ja soolaga mugida. Lapsepõlv tuli meelde. Niipalju kui ma mäletan on see meie peres alati tavaks olnud.

Kuna Krissul oli „palgapäev“ siis tegi ta meile välja eestikeelse „Jääaja“. See oli endiselt hea, kuigi pildi kvaliteet ei olnud just kõige suurepärasem.

Kuidagi märkamatult sai õhtu kätte, tehtud sai kõik tavapärane ja öö saabus. Vaatsime Jim Kärri „Valevorsti“ ehkki me seda kõik näinud olime aga päev oli olnud nii rauge, et lihtsalt mõnus oli mitte midagi teha. Helps nagu ikka jäi teleka ette magama ja kui ma üritasin teda hetke enne uinumist voodisse küüditada väitis ta mulle, et ta tegelt ei jää magama, silmad on kinni aint seepärast, et tal on paha olla.

Enne kahtteist turvasin Krissut ja saatsin ta koju, sest tal on jälle jamad mingite narkaritega. Kui ma nad vahepeal aia tagant tagasi saatsin, siis uurisid millal Kris koju läheb ja tundus, et kavatsevad teda kodu juures passida. Mõni inimene ikka oskab omale sõpru valida. Noh, ju nad väsisid ootamisest ära, sest mingeid tüüpe ma nägin aga ligi keegi ei tikkunud. Tüdruk on ise ka loll. Ütleks siis mis värk on, saaks teda aidata aga tema ajab ilusat mulli.

Kodus istusin korraks arvuti taha ja jäin sinna kuni poole kaheni. Sain Brainlessile (on ikka nimi, ma viskan iga kord naerusalto kui seda loen :D ) sünnipäevaks õnne soovida ja kaks mu lemmikut Kosmikute lugu kingiks läbi msn-i saadetud.

Läksin magama aga Helpsi ei hakanudki üles ajama. Ma ju tunnen teda. Öösel umbes viie kuue ajal ilmus ta ise oma asemele.