<>3. september 2005, laupäev

Kell kaheksa sundis mind mingi vägi üles ärkama ja ringi kondama. Ülejäänud rahvas oli ka koju jõudnud ja jaurasid tagatoas. Kuna Kaisut ei olnud, siis leidsin, et loomad said eelmine õhtu nii hilja oma osa kätte ja ma peaksin püstiloll olema kui ei kasuta ära võimalust ja tagasi teki alla ei poeks. Seda ma ka tegin. Kümne ajal tuli Vahur meid lauluga äratama. Helpsile see muidugi ei mõjunud aga mina olin niikuinii juba poolärkvel.

Käisin siis laudas ära ja muljetasime siis rahvaga eilsest, mingil hetkel oli kogu mansahvt ärkvel. Oi mulle meeldivad perekondlikud üritused kui me kõik koos oleme. Nood ei olnud muidugi üldse sõba silmale saanud ja mingil hetkel vajus Vahur siruli. Tõnur proovis ka aga siis tulid just mammi ja paps. Kui tuli Kaisuka magamapanemise aeg, siis jäin hea meelega ka ise unele. Ilge, ma pole nii ammu saanud päise päeva ajal magada. Võib-olla oli see ema-isa vastu veidi ebaviisakas aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kuna mul siis veel selline võimalus tuleb.

Üles ajas mind paari tunni pärast telefon. Jyrka helistas ja täpsustas mida ta mulle täpsemalt plaadile kõrvetab. Esiotsa olin nii unine, et ei osanud äh ega möh öelda. Aga pärast kui kõne juba läbi oli ja ma virgusin, siis võttis rõõmust keksima. Varsti saab lugulaulu, nann-nann-naa.

Ka Nele ja Raido hüppasid varsti läbi ja näitasid juba kättesaadud hunnikut pilte. Ütlesid et u. 1000 digipilti on veel arvutis, teevad mingi valiku ja panevad siis need netti üles. Ega vahepeal oli pidul selline tunne küll, et tegemist on pressikonverentsiga, välklambid sähvisid kogu aja. Video pidi ka mingil hetkel nii VHS kui DVDna saadaval olema.

Õhtul kablutasime kogu kambaga mammi ja papsi juurde. Läksime papsi ja vend Vahindraga poodi õlut tooma ja maabusime tagasiteel tunnikeseks võsa vahele. Vahur kiitis seal seda altari ette viimise asja ja laitis mõtet pidada pulm restos selle asemel, et eraldi maja võtta. Et ta pidi poole öö ajal kuhugi kollama minema.

Tagasi jõudes istusime veidi toas aga Tõnn läks magama ja me põrutasime aeda vorste grillima. Vilmut oli ka alguses meiega kuni nii külmaks läks, et ta tuppa naases. Meil oli vahepeal tekkinud plaan homme sokk ära veristada, sest ma kurtsin kui ära ta mind on tüüdanud. Nüüd ju lõhkus puukuuri ukse täiesti juppideks. Vahur lubas oma reheahju korstnas tagakintsud ära suitsutada. Vilma muidugi kandis selle uudise endaga kaasa tuppa ja kui me ükskord poole öö ajal sinna jõudsime, siis võttis meid vastu mammi ja helpsi hädakisa.

Ma ei saa aru, ise pole nad juba kuid lauda juurde jalgagi tõstnud ja nüüd on loomakaitsjad väljas. Mille kuradi pärast me siis üldse teda peame? Kas ilusate silmade pärast? Mingit muud tolku temast ju ei ole. Talveks on niikuinii plaan tast lahti saada. Milleks selline pidurdamine siis? Mingu ja õiendagu temaga siis iga päev ja parandagu seda jama mis ta seal kokku keerab. Igatahes kui esimene lumi maha tuleb, siis ainus viis kuidas ma sokuga tegemist teen on noa vahendusel. Kui ei meeldi müügu maha selleks ajaks või hakaku ise laudas õiendama, minul on sellest käkikeerajast juba nii kõrini kui kõrini. Ja veel rohkem on mul kõrini sellest kui inimesed võtavad sõna tööde alal millest nad on ennast ise distantseerinud.

Mammi ja papsi tulipalavatele soovidele vastu tulles jätsime Kaisuka veel üheks ööks nende juurde. Ka Tõnur, Vahur ja Vilma jäid nende juurde. Kodus kui laudast tagasi jõudsin, siis käis Helps välja idee, et tema tahab õues magada. Tassisimegi siis voodi aeda, kerisime end magamiskottidesse, võtsime kaks tekki peale ja vahtisime tähti. Neid langes ikka õige robinal.

Me oleme iga sügis niiviisi teinud.