5. september 2005, esmaspäev

Ilm on stabiilne. Vahelduvad pilved ja päike. Soe, 19-25 kraadi.

Peale tööd põrutasime Helpsiga otse bussipeale ja sõitsime Põltsamaale. Seal istusime valla bussi ümber ja Olustvere lossi. Ma saime piletid Ugala etendusele „Onu Vanja“.

Elamus. Ma pole nii head etendust veel kunagi näinud. See on ainus kord kui ma kahetsesin, et lilli kaasa polnud võtnud, seekord oleks tõesti tahtnud näitlejatele avaldada tunnustust enam kui ainult plaksutamisega. Selleks, et niisama õlale patsutama minna olen ma liiga tagasihoidlik : )

Ma ei oska seda kirjeldada. Nii sisu kui näitlejate meisterlik mäng oli sedavõrd kaasakiskuv, et vahepeal oli tahtmine püsti karata ja nende vestlusesse sekkuda, tekkis tahtmine samuti seal olla, üks nende hulgas, kellena ma end tegelikult tundsingi.

Ju oli päevakohane teema : )

Lisaks muidugi koht, ja kõik muu. Viimase kui pisiasjani tundus kõik olevat nii ajastutruu, et ma ei kahelnud hetkegi, et minu ees ei toimu tõeline elu. Ma pole Tšehhovist eriti kunagi lugu pidanud aga nüüd, olles näinud seda, tekkis kindel tahtmine taaskord mõni tema teos kätte võtta. Just seepärast, et nüüd ma arvan suudan ma mõista nende tegelaste maailma kus tegevus toimub. Sest peale ühe teenijatädi oli iga viimane kui tegelane nii põhjalikult läbi kirjutatud ja nii peenelt esitatud, et kuigi peamine oli tunnete teema, siis kangastus silme ette ka sealne majanduslik-sotsiaalne taust.

Nende kõigi – autori, lavastaja, näitlejate ja ka kõigi teiste kellest mul pole aimu ja kes lõid kaasa selle lavastuse kunstilise poole pealt - meisterlikkus ja geniaalsus lummasid mind niivõrd, et teen neile siinkohal veelkord kummarduse. (Ja teine kummardus neile, kes tegelesid asja maisema poolega, et see kõik üldse toimuda sai).

Tagasi saime kuni Põltsuni bussiga ja sealt tulime Karli "Nivaga". Meie masina oli ta juppideks võtnud, sest kõik torud olid all suht mädad ja lisaks pidurile lekkis ka kütusetoru.

Koju jõudsime üheteist ajal ja seetõttu ei hakanud ka Kaisut üles ajama ja mammi juurest koju tooma.

Kui laudas sai ära õiendatud, siis mõtlesin, et istun korra neti taha, aga tühja. See oli kadunud mis kadunud. Ja kell 00.00 viskasin end siruli.