25. august 2005, neljapäev

Hommikul kuue ajal oli taevas jahmatamapanevalt roosa. Üleni. Vaid kuu ümber oli puhas ja sügavsinine väli. Kuu ise rippus keset taevast nagu hõbedane nael. No nii hõbedane, et enam hõbedamat olla ei saa. Äärmiselt puhtad värvid. Tõeliselt meeliülendav vaatepilt.

Täna oleks mul olnud suurepärane võimalus veidi kauem magada kui tavaliselt, kaheksani. Aga varane ärkamine on harjumuseks saanud ja raske on magada kui uni kaob nagu oleks välja lülitatud. Kuna kell kuus on ikka liig varajane aeg, siis ronisin varsti voodisse tagasi aga midagi enamat kui mingi imelik pooluneseisund ei suutnudki saavutada. Unistasin siis enamuse ajast niisama kuni Kaiss ärkas.

Päeval käisime perega Tartus. Helps viis oma proovid tohtritele ära, siis jõlkusime mööda poode, et Kaisukale Nele pulmadeks sobivaid kingi saada (mida me ei saanud) ja siis, lõpuks kauaoodatu: AURA VEEKESKUS. See oli ikka igiammu kui me seal viimati käisime. Aga me nautisime ka täie rinnaga. Võtsime ainult basseinipiletid nagu tavaliselt. Läksime alguses Kaisukaga pisikeste basseini, kus oli praktiliselt keev vesi. Tipsi hõljus seal oma rõngaga ringi ja pladistas ja pritsis nagu jaksas. Siis aga tüütas see teda ära ja me möllasime niisama, kord kõhu peal, siis seljas, kätel ja oh seda rõõmu ja kiljumist. Siis avastasime, et teises otsas ulatuvad tal jalad põhja ja siis sumas ta seesuguse innuga iseseisvalt ringi, et hirm tuli peale. Hirm sellepärast, et ta sumas otsustavalt vahepeal ka basseini sügavamasse otsa (ja ei saanud kuidagi aru miks talle vesi suhu tahab minna). Me Helpsiga käisime vahepeal ka vaheldumisi suuremas basseinis. Aga Kaiss tüdines ka lõpuks lapsekeeduveest ja jooksis vahepeal vaheldumisi suure ja väikse basseini vahet. Hoidsin tipsil mõlemast käest kinni, et ta märjal põrandal siruli ei käiks. Suures basseinis käimine toimus järgmiselt.

Kaiss sibas ääre peale ja kükitas hoogu võttes maha ja hüppas ja mina tõstsin ta siis suure sulpsuga kõrini vette ja kohe jälle välja. Pärast, kui ta enam lastebasseini ei tahtnudki minna, siis läks ta juba nii julgeks et ronis vettehüppepuki otsa ja sealt karsumm vette. Hiljem, kui ta juba üsna väsinud oli, siis lonkisime teha tiire ümber basseini. Kui palav või igav hakkas, siis kargasime jälle korraks vette, siis välja ja jätkasime oma ringiratast teekonda kuni kojumineku aeg kätte jõudis. Kaiss muidugi keeldus kategooriliselt lahkumast aga pärast kahte tundi saime ikka tulema.

Siis käisime Du Nordis söömas, võtsime Kaido peale ja vurasime koju. Olin ise ka Kaisuga mässamisest nii väsinud, et andsin enne Kaareperet autojuhtimisõiguse Helpsile üle.

Umbes kaheksaks siis jõudsime koju ja mingi aja pärast panime Kaisu magama. Ka Helps nagu ikka jäi koos tipsiga põõnama. Me Kaidoga asjatasime niisama, jõime veidi veini ja kuulasime plaate mis ta oli toonud. Tätte, Jäääär, Metro Luminal ja mõned Alumiiniumi lood. Siis käisin tegin laudatoimetused ära ja võtsime ühe filmi ette. Helps ärkas ka filmi ajaks üles ja ühines meiega. Nicole Kidman „Sünd“. Miski 10-aastane poiss väidab, et on Kidmani 10 aastat tagasi surnud mees. Idee oleks ju hea aga tegelaste käitumine ei tundunud eriti loogiline ega põhjendatud ega asjakohane. Nõrk ühesõnaga. Kaidol tõi ka ühe filmi plaadil: „Nekromantik“. Midagi saastafilmide klassikast aga ei jõudnud veel vaadata. Pärast filmi asjatasime veel mõnda aega ja siis umbes poole kahe aeg kobisime magama.