Loen siin oma salajasi poste, mis on määratud ainult mulle endale meenutamaks mida ma mingil hetkel tundsin. Ja need pole eriti mõnusad enesekindlad lookesed, hoopis vastupidi, ehkki huvitavalt kirja pandud, on nad täiesti labiilsed ja kõiguvad ühest äärmusest teise.
Seda labiilsuse tunnet süvendab, hetk tagasi loetud artikkel teemal reageerimine. Oma tekstidega taaskohtudes saan aru, et just seda ma pidevalt teengi. Ma reageerin. See toimub harjunud ja varemkogetud moel, et oleks turvaline, nt keegi ütleb loll - mina õnnetu, ehkki ütleja arvamus ei loe mulle reaalselt midagi. Tuju ikka halb. Minu uhkelt ja ausalt väljakuulutatud laiskus on ka reageerimine, reageerimine sellele, et midagi tegema hakates tuleb väsimuse tunne no ja siis ei teegi. Aga samas, kus on minu eesmärgid - mille nimel ma peaksin olema mittelaisk?! Jajaa, jõuame juurteni. Kui pole eesmärki, või eesmärgid muutuvad seoses pidevate reageerimistega, siis pole ka oodata muud, kui teostamata ideid ja pidevat ja tüütut tagasilangemist oma mugavasse tsooni. Sest tegelikult olen ma kogenud palju imelisi asju oma elus, aga millegipärast on need mugavuses tuhmunud ja kaotanud oma imevõlu. Ma ju tean, milline nauding on joogas ennast avastada, aga ikka tundub tähtsam tegeleda .... mittemillegagi - mis on minu põhiline viis reageerida otsustamise olukorras. Joogas on mitmeid õpetusi tunnete vabakslaskmisest, aga nende kasutamiseks elan ma oma elu liiga kiirelt. Ja kui on aega, pole midagi vaja ju lahti lasta, mistõttu on tollel hetkel prioriteetsem mitte midagist teha.
Aga kui võtta nii, et mida ma siis teha tahaksin, siis kõiki meeldivaid asju omavahel liites võiksin ma olla delfiin, kes poegadega puhtas meres mulistab ja vahepeal migeid delfiiniühistu asju usinalt suhtleb, pojad kõrval lupsu löömas. Vot siis milline on mu eluideaal :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar