Neli tuult mind laiali kisuvad, moole vaja vaid päikest

Nuusutatud muusikateraapiat, mis tundus mõnus ja loominguline. Tai ji-tatud kolmandat päeva järjest, ja täna tunnen tõeliselt, et see on mõju avaldanud mu liikumisvabadusele ehk pinged ei takista mu kehalist eneseväljendust(enda jaoks loomulikult, mis te siis arvasite :P).
Tahtsin ka kirjutada Karluti uutest huvitavatest sõnadest, mis on Mana- vanaema ja Manamas- vanaisa. Viimast hõikas ta Kaisu järgi väga püüdlikult järgi, kui vanaisa ükspäev külas oli. Ja kui Lutikas täna päev otsa meestemaailmas askeldas, Papa ja Aguriga, siis õhtul oli minust lahtilaskmine väga vaevaline. Nii mõnus, ja samas teeb veits süümekaid, et ma niiväga hetkel oma tegematustega tegelen ja pea igal õhtul olen trenni ja muud tähtsat ajanud. Samas tunnen, et need tegematused on ka liiga kaua kogunenud.
Kaisu sai lasteaias ilusti käidud hoolimata kasvatajate viltustest nägudest, sest Agur istus enamuse ajast ilusti Kaisu rühma ukse taga. Nende arvates tuleks lapsele siiski näidata kätte koht, ja see ei ole mitte otsustajate maailmas.
Nädalavahetus möödub shin doga tutvumise tähe all, ja siis esmaspäevast olen jälle vähe kodusem emme ja käin 2 või 3 korda nädalas trennis. Ja muidugi on viimasel ajal tekkinud hirmus sotsiaaltöötajate puudus Jõgeva linna, mistõttu mitmed isikud arvavad, et peaksin siia või sinna siiski tööle minema, või võiksin vähemalt kandideerida. Aga mina ei raatsi. Tõesti ei raatsi, tahaks Karlutile ka seda emme sabas sörkimise aega lubada, sest isegi tissimise lõpetamise lõpetasime me ära vastastikusel kokkuleppel.
Et siis selline kust tuul seal meel tütarlaps olen praegu ja arvatavasti olen seda alatigi olnud, lihtsalt praegu on eriti tuuline