oleme alles

elame siin ühes majas mingi polügaami (ja isegi mitte doktoriga). Inimsuhete keerukusele ei ole veel piiri pandud ja kõigest hoolimata olen ma veel pettumisvõimeline. Ent üsna lähedal mingile omanäolisele iseseisvusele.

Suvi möödus alguses õige tõbeselt ent augustis saime ka suvitada ja ringi sõita. Nüüd on Kaisul käsil lasteaialapsestumine ja meil Kaarliga jääb vaid pool päeva tema nähtavaks või nähtamatuks varjuks olla. Ühel päeval oleme nähtaval lasteaia mänguväljakul, teisel hulgume salaja rühma kannul pargis. Igatahes põidlad pihku, et see võõrutuskuur edukalt lõppeks ja Kaisu omale huvitava ja tegevusrohke mängukoha leiaks lasteaias, ja et see asub rohkem kui 10 meetrit minust eemal. Mitte, et mulle temaga koos olemine ei meeldi, aga iseseisvumine ja sotsialiseerumine maksavad ka midagi.

Õnn on see, et vahepeal on isegi mingi stabiilsuse tunne vilksatanud hetkiti. Et justkui ongi kodu ja mingi toimetulekuvõime olemas. Eelolev vananemisepäev teeb muidugi tuska, kuna nagu ikka pole ühtegi head teostatavat ideed. Tahaks ju lihtsalt vabadust ja vallatust ja häid sõpru ja võibolla ka tsipake ... mai tia midat. Igatahes mitte vana head Helbekat.

Ja film Marie Antoinette on hea tundlemiseks, lihtsalt hea.

Kõrvus kumiseb rasketel ja iseseisvatel hetkedel tiba väänatud süldilaul:
Las ma olen nagu olen,
olen ise enda mees,
las ma olen nagu olen,
enda ümber, enda sees...