No ei ole mahti ja jaksu kirjutada. Nii et lihtsam on teha mingi vahekokkuvõte, ehkki seegi ähvardab tulla liiga pikk.

Viimase halamise aegu oli Kaisukas Aguri juures Tartus. Tagasi tulles oli tal peale hirmsa isu liivahiirte ja issi järele, ka palavik. Palaviku kõrgust ei tea, sest mõõtmist ei aktsepteeritud. Aga haigus andis lapsele võimalus päev otsa erinevates voodites lesida, tunnikaupa tukastada ja ohjeldamatult muumisid vaadata. Nii jäi ära ka reedeks planeeritud kontsert. Kuna Kaarel pidi meiega terve päeva toas veetma, siis oli ta üliõnnelik õhtul Aguriga maale asjatama minnes. Õhtul tulid vanemad, et järgmine päev Lüganuse poole startida. Laupäeval otsustasime võtta kaasa suure pudeli paratsetamoli ning pöidlad peos asusime teele. Oli ränk sõit ja väsitav sünnipäev, sest lapsed oli nagu külge kleepunud ning pigi vigi tuli iga asja peale, mis muidugi oli olusid arvestades normaalne. Minul avanes võimalus üle mitme setme aja sugulasi trehvata ja mõnegagi neist niisama lobiseda. Kaarli jaoks oli peo naelaks Uno ülisuur kallur, kus sai vanaisa süles sees istuda ja kõvast kõvasti roolist kinni hoida, et mitte keegi lahti ei julgeks rebida. Kaisugi osales selles ürituses, ent tiba vähema ptrristamise ja kangide käänamisega. Üle väga pika aja sain ka võrgupalli toksida. oli saun, palju maitsvaid toite (jookidest loobusin, et äärmise kisa korral iga hetk koju sõidule asuda)ja hea seltskond. Öösel magasin Kaisuga ühes voodis, ja see oli hea valik, sest iga tunni tagant oli nutt ja "molssi" paus. Imelikul kombel oli see ka üks vähestest öödest, mille olen veetnud lahkumineku teemal ning see oli liiga realistlik ning pani mind asjale üsna uue pilguga vaatama.
Et tuldud oli pikk maa, otsustasime ka pühapäeva tarvilikult veeta ning käisime vanaisatalus muru niitmas. Sellele eelnes traditsiooniline Jõhvi turu nautlemine. Kusjuures Kaisu ja Kaarel veetsid aega mõnusalt kõnniteel joostes ja enamasti võõraid inimesi mullasuguse "lume" ehk kastaniõitega loopides. Ohakveres otsis Kaisu kohe voodi üles ja üritas seal vahelduva eduga magada. Tegelikult aga möllasime enamasti kõik kolmekesi voodis või asjatasime midagi väljas lokkava rohu kallal.
Kuna õige hiline tagasitee jäi veel hilisemaks ühe lühikese külastuse tõttu Karukäpale ja surnuaiale, siis ei olnud enam ükski laps nõus autos magama ja ma arendasin oma lõbustuspargioskusi teha nalja mittemillestki, terve tee Mäetaguselt Jõgevani. Lõpuotsa päästsid kusjuures tädi antud vanad papist raamatud ning see, et neid oli kaks ühesugust, oli tõeline õnnistus.
Kell üheksa koju jõudes polnud mingit pikka pidu ning köögis vedelevast varandusest hoolimata kobis kogu pere tuttu.
Tänane päev aga oli taas köögi ja juba terve korteri ebasaksalikku olukorda eirates pühendatud suvele. Ning see suvepäev möödus täielikult 30 meetri raadiuses meie maja ümber. Sellesse mahtus põhjatult liivakasti, porilombis kodu mängimist ja natuke paadibasseini. Mina nautisin ka majalastega veesõda, Kaisu vaid oma kaunist ujumistrikood, milles ta seisis paigal, ega olnud nõus grammigi sõjas osalema. Tuppa jõudes andsin Kaisule järgi ning ta sai ühe muumitrolli multika, millest ka Karlutt ei suutnud loobuda. Kaarel nautis multika ajal kaisule sülle istumist, tähtsa diadeemi omendamist ja äärmist potiprotestimist. Kuna Kaisu oli parasjagu printsess, siis ei lubanud ta väärikus lubadust murda ning ma võisin peale üht multikat programmi kinni panna ja juba varemklanitud lapsed tuttu viia.
Nii et elu on kuum ja suviselt kiire nii et kribamine ja enesetegelused jäävad sellele oluliselt alla. Aga lastega ringi mässates olen siiski õnnelik, et mul on võimalus selles trallis osaleda, sest see on täiesti ainulaadne, kordumatu ja vahva.