I´m here, I´m here, I´m here have no feare

Nii. Olengi tagasi. Aga tegelikult ka mitte tagasi. Netis küll tagasi ent koht on teine.
Et neile, kes nüüd midagi aru ei saanud, teadmiseks, et olen oma väikse aga vilka perega kolinud ära. Linn on peaaegu sama, aga tingimused oluliselt muutunud. Meil on nüüd võimalus igal hetkel käia veetsees, vannis või rõdul. Samas puuduvad meil kaks meeletult aiast välja ihkavat koera ja kahtlaste tualetiharjumustega kass. Ühesõnaga vannabi maainimesest sai just see, kes ta ikka eluaeg on olnud ning vana maja sai tagasi just selle perenaise, kelle järele kõik tema ristis ja põikis palgis nutsid neli viimast aastat. Igatahes, kui kolimisjärgsel päeval lastega seal käisin, oli köök täis süldilõhna ja õues toimus grill-tšill. Kõik tundus õige.

Kolimine oli muidugi karm, kuna neid toimus samaaegselt kaks tükki, sest vahetasime Aguri vanematega kodud. Agurist sai selle ühisürituse tagajärjel igatahes põrandal magav ja ainult rahakotti tõsta jõudev seljahaige nagu ta väidab. Minul aga on tänu usinale ja korda armastavale emale toad juba peaaegu omas õiges olekus, köögiga läheb veel aega. Täna lootsin küll köögis toimelda päeval, suutsin aga hoida vaid ülejäänud korterit eile saavutatud olukorras ja ei midagi enamat, kui käsitsi pesupesu välja arvata, aga seal oli mul ka kaks väga usinat ja huvitatud abilist :) Kaisukas on igatahes täielikus (positiivses) stressis, sest tšillib päevad läbi oma sõpradega, kes tal Mamma aegadest siin juba olemas, väljas ringi ja õhtul tuikudes ja vingudeski nõuab veel sõprade juurde. Kaarel on lihtsalt popp, kõnnib kahe Kaisu sõbra vahel nina püsti ringi ja naudib ilusat ilma.

Igatahes elu tundub ilus ja ma tunnen vabaduse tuuli näkku puhumas. Ja tai chis liigutasin täna päriselt ka energiaid! vähemalt ma tundsin, et ma seda teen! See pidigi chi olema. Ehkki trenniminek oli kiiruga ja mõtteid piuksumist täis päevast oli peast raske välja saada, sain sellega hakkama hingates ja käsi tajudes, kusjuures ka tallad hakkasid tulitama. Mõõõnus! Ja tagasi tulles olid mõlemad putukad juba tuttu kukkunud. Elu lihtsalt on nauding ja kui veel mõelda, et nädalavahetus on täis külalisi...

Igaüks, kes on kulutanud mõne minuti positiivse kommentaari kirjutamisele siia bloggi, võib väheke ka enda teeneks lugeda meie suhtelise rahu oleku, sest nende heade soovidega võitlesin ma oma masenduse ja harjumuste jõu vastu. Ja tegelikult on ka nö negatiivse alatooniga kommid olnud omal kohal, sest on sundinud mõtlema ja oma suhtumist katsetama.

PS tundub, et väike taks lahendas mu arvutimure sellega, et inspireeris mind 99 krooni eest ostma usb-ühendusega hiirt, ning oh ime, mu hiir ei kiilugi enam kinni vaid lippab kiirelt ekraanimööda ringi, aja teist siin muudkui taga!