Ühel õhtul peale Bambi 2 vaatamist ja tikrivahu söömist

...kujutas Kaisu Ann ette, et ta on Bämbi sõber jänku ja urises sama tigedalt :)

Vanu asju sorteerida, lahti harutada ja meenutamine, need on austusavaldused mu senisele kodule. Mõtlen juba, et selleks inimestel vist asju vaja ongi, et need tuletaks meelde ühte või teist kohta elus. No ja mul siis muudkui tuletavad. Ma ei ole miskis masenduses ja tegutsemislusti on ka, aga ... kuskil sees ikka vähe raske ta ju on. Ka see on raske, et Kaisukas on taas hirmude küüsi langenud, hirm, et mina ära lähen, kurbus iga kord kui issi läheb, ei taha vanaemadega olla, ei taha pimedas magama jääda jm. Ja väga huvitab teda, kes see Kärts on. Eks praegu hakkab eluke jälle muutuma ja seda on tunda. Täna tuli taas jutuks ka issi juurde minemine, et nüüd ja kohe. Ma siis avaldasin oma arvamust, et teeks selle ikka siis, kui see on hästi ette valmistatud ja kõik osapooled sellest ette teavad. Kaisuga pikalt rääkida muidugi ei saanud, sest parasjagu algasid multikad. Nii ta jäi, kuni õhtul issi mahaununenud telefoni nägi, siis hakkas nutma ja tahtis issit, et see tuleks ja telefoni ja tema kaasa võtaks. Seda ta muidugi ka päriselt ei abla, et meie Kaarliga siis ikkagi kaasa ei saa ja kuskil käepärast teises toas ka ei ole. Vahest on kole väsitav, kui ma ei või olla kaugemal, kui ma pean olema võimalikult samas kohas ja ei või ka enda kogumiseks teise tuppa minna. Olles oma seisukohti mitu korda seletanud, tahaks siis tavaliselt kisada, et "saa aru, ma ei suuda ja ei taha olla sinuga koos, kui sa karjud ja lööd". Ja ma saan aru, et tal on stress ja ta püüab sellega toime tulla.

Aga see kõik on hetkiti, enamasti on meil lõbus ja vahva, sest mõistan, et laiskus on minu viis põgeneda. Nii ma siis utsitan ennast tegutsema ja eks lapsed ole ka oluline utsitav element. No ja sotsiaalse loomana pingutan ma ikka teistele näitamiseks ka oluliselt, aga ma loodan, et kui seda küllalt teha, siis saab see harjumuseks ja ma hakkan endale sellisena meeldima, siis saan juba enda nimel usin olla. Tegelt ma meeldingi endale sellise ennastületavana, lihtsalt see harjumuse jõud rebib teiselt poolt õige kõvasti. A pole hullu, kui nende väikeste laiskade käpakeste tööna saab majtäis asju sorteeritud, pakitud ja minema veetud, siis ei tundu enam miski võimatuna. Ehkki saleduse säilitamine tundub praegu küll üsna võimatuna, sest nüüd kui ema on siin, on maja pidevalt täis miskeid näkse, mahlu, võileivamaterjali, mida ma varem ettenägelikult ei muretsenud ning mu kadunud kilod on otsustanud, et nad tahavad tagasi omade juurde. Nii et vaja oleks veelgi eksistentsiaalset stressi, või õigemini stressi mõju võiks jätkuda, sest päris sellist õudu ei tahaks enam paljalt mõne kilo pärast.

Ent sellest kuidas meil on lõbus ja vahva oleks vaja kõige rohkem kirjutada, sest see on kunagi tulevikus kõige mõnusam lugemine. Niisiis tuleb kõigepealt mainida, et Kaarel on vapper kõndija-ronija, kuigi ajuti tuleb tahtmine taas maale lähemal olla ja veidi käputada, on enamasti siiski sihiks kõrgused. Allagi veereb ja üsna ootamatult oma valitud kõrgustest. Tõeline leid on pallidega mängimine, muidugi oleme seda kogu aeg teinud, aga nüüd koosneb meie mängutoa sisustus peamiselt eri suuruses pallidest. Suurte peal peab neid hoidma, kõigutama, hüpitama, väiksemaid loobivad ja tassivad ise. Väikest palli saab voodivarbade vahelt läbi panna või improviseeritud torust veeretada ja no pallidega jätkub tegevust loomingulise lähenemise korral mitmeks tunniks. Ka prillid pakuvad palju elevust ja vahetamisrõõmu


Kaarli magamajäämine on selline mõnus tegevuse pealt unnekukkumise üritus. Kuna enam ei ole meil titat, kes tissi otsas unne suiguks, siis toimub peale õhtuoodet mõnus vooditrall, kus ta ronib oma voodisse ja välja, katsetab erinevaid magamisasendeid ja -kohti, üritab mõned korrad minu käest põrandale plehku saada ja ronib mulle otsa või toksib mind käe või jalaga. Seda võiks nimetada ka etapiviisiliseks rahunemiseks, mis tipneb uinumisega suvalises voodiotsas ja suvalises poosis, enamasti poole askelduse pealt. Mulle meenub, et ka Kaisuga oli meil mõnda aega selline magamaminemise rituaal, kui ta oli miski 8-... kuune, see on hästi mõnus ja armas rituaal. Aitäh putukad, et te mul olemas olete ja oma siirust jagate. Andke mulle andeks, kui teid üleliia piirata püüan, muudmoodi ma veel ei oska, aga tegelen sellega jätkuvalt.