Abi elu ja isiklikud deemonid

Reede 6 aprill ma kirjutasin:
Igaühes meis on omad deemonid, kellega meil tuleb kunagi võidelda, vahest võib aga abielu olla selline näiline rahusadam, kuhu võitluse eest peitu pugeda. Aga deemonil on deemoni jõud ja ta jõuab ka sinna abiellu vahetevahel oma nina sisse toppida. Vat siis läheb juba deemonite võitluseks ning tundub, et abielus ei ole mitte inimesed vaid neid seestanud olendid. Siis on enamvähem 3 võimalust: anda jalgadele valu ja päästa oma elu ja oma mina; jääda võitlusse kuni surmani; julgeda oma deemonitele vastu astuda ning lõpetada võitlus iseendana.

Teiste kogemuse üle ja enda teadmisi integreerides on hea filosofeerida. Käisin täna ühe ühe enda jaoks olulise (mitte isikliku) abielu vähegi viisakat eraldamist turvamas. Sain palju mõttetut sõimu kuulda, aga see ei lugenud mulle midagi, sest ma teadsin, et tegu lihtsalt sooviga hinge võimalikult täis sittuda. Tunne, et saan vastu vahtimist oli kaks korda, aga ka see läks õnneks. Pärast oli tunne nagu oleks teinud esimese benjihüppe, ühesõnaga ekstreemsport, kus pärast naudid oma elusolemist. Minu kiiksuks on nüüd näha lahkuminekute potentsiaali, et pigem õudne lõpp ja sellele järgnev ELU, kui lõputa õudus, hirm ja keskpärane äraolemine. Nüüd loodan pöidlad pihus, et sellest abielust on midagi õpitud ja lahkuminek õpetab veelgi rohkem ja peamiseks õppetunniks on eneseaustus ja -armastus.
Palju õnne uue alguse puhul kallis sõber!