Sõnumeid läänerindelt

Nonii, tegelikult ikka lahinguvõiduga ei hiilga, sest öisest unimütside tohterdamisest sai hommikul tõeline külm sõda, kus peamiseks relvaks oli "ei tahaaaaa". Siiski tuli otsusekindlus kasuks ning tohterdamist oli oluliselt rohkem, kui tavaliselt sellistel juhtudel, õues ei käidud ning söögitegemisega pold ka vaja suurt vaeva näha enne õhtut. Praeguseks on Kaiss endale ettenägelikult väikese palaviku muretsenud, mis päästab ta nii mõnestki ravimeetodist. Kiisi klamüüdiahõnguline kommentaar pani mu aga perearsti nõuandetelefonile helistama, kus oli väga lahkelt pikalt ja laialt haiguste kulgu ja päritolu seletav tädi, kes selle variandi küllaltki välistas ja soovitas jätkata maarohtude lainel ja toetades mu usku, et väljaskäimine jääb mõneks ajaks tervemate laste pärusmaaks. Vahest on ikka väga närverahustav rääkida arstiga, keda tõeliselt huvitab mida sa räägid ja kellel on ka aega seda kuulata.

Karlutt aga hakkab seda kõndimise asja aina tõsisemalt katsetama, ehkki hädaolukordades, nagu seda on eest plagav kass või õde, kasutab neljakäpavedu ... ja no tegelt on tal ikka väga paljudesse kohtadesse liiga kiire, et kõndida. Midagi väga asjalikku täna ei teinudki, kuna minu enesetunne lähenes ka kahtlaselt viiruselaadsele, hõlmates endas liigesevalu ja nohu ja täielikku apaatiat. Apaatseks enesehaletsuseks annab hea võimaluse ka Karluti muutuv magamisgraafik, mis tähendab, et magama jäädakse alles kolme-nelja ajal tunnikeseks ja see on kõik. Nii et olen nüüd kergete taskaaluhäiretega zombi, keda kutsuvad nii mõnedki asjatoimetused enne kui saan end voodile kerida oma igaõhtust laiskusevajadust rahuldama.