Ei saanudki laisklema, vaid jäin LIbeeriat vaatama. See tekkitas palju mõtteid. Eriti lihtne on muidugi teleka ees mõelda, et inimesed ongi raisku läinud loomaliik, enamasti ei ole nad rahul sellega, mis neil on. Jah on erandeid, aga nad on vähemuses ja hoiavad tahaplaanile, lastes rahulolematutel end juhtida. Rahulolematute eesmärk aga on vist teised ka rahulolematuks teha, et siis tasuvad enda korjatud hüved vähemalt ära. Aga kõige tähtsamana minu jaoks oli tähenduse leidmine ema sõnadele pere olulisusest. Ühiskond suudab meile anda näilise turvalisuse aga ei suuda seda 100% garanteerida. Selle puudujääva osa peaks vist garanteerima perekond. Selleks ongi vist kõigi vabaduste kiuste veel säilinud selline vanamoeline ühendus. Ühiskonna ja suhtelise heaolu lagunemine võib toimuda sõrmenipsuga, olgu põhjus siis milline tahes. Ja sellises lagunenud ühiskonnas on veri enamatel juhtudel paksem kui vesi.

Mulle jäi silmade ette mees, kes põgenikustaatusest naastes tuli üksi ees oma kodukülla, et naisele ja neljale lapsele kodu ehitada, enne kui viimased tagasi tulevad. Minu jaoks on see hoolimine, kõige lihtsamal aga kõige olulisemal viisil.

Nüüd aga megapiksleid täis mõtete raputamiseks paar küsimust põhiväärtustest -
Kes on Need, kellele läheksite teie kõige suuremas kaoses peavarju otsima/ehitama? Ja mis on need hüved (või mured), mille nimel te Neist loobuksite? Ja kui te läheksite hoopis õlle- ja juveelipoode rüüstama, siis õnnitlen, sest teie olete sattunud elama just õigesse ühiskonda ...