Saatus, müstilised ravivahendid ja väike hall Mina

Kui kiiresti peab lahkuminekust üle saama?
Kui sügavalt peab sellise kiirusega üle saama?
Kuidas teha otsuseid, kui ei ole veel sügavalt üle saanud ja kas tehtud otsused on ikka kõlbulikud?
Mitu dimensiooni on inimestel ja suhetel?

Need küsimused, ja eriti viimane võivad küll segi ajada. Minul on õnneks maandamiskohad ja -isikud ja tundub ka, et potentsiaal taagast lahti saada. Hetkel on välja kerkinud enese sügavama austamise teema ja see ei tulnud mitte mõttetöö tulemusena, sest seda ma üritan vältida, ega tähtsatest raamatutest, vaid jooga tunnis hingates. Alguse sai see teema päris ehtsast valust mida tajudes leidsin endas ühe väikse ja haavatud olendi. Õigemini leidsin ma end mõttes sellele väiksele hallile ja haavatud minale südamest pai tegemas. Mina ei saanud terveks, aga ta teab nüüd, et teda on mõistetud ja kuulda võetud. Mina saab kindlasti kunagi terveks.

Tervenemistele peaks kaasa aitama ka uus imeleheke, mille ostsin, et laste ja teiste tõbesid miinusenergiaga parandada. Kusjuures käe tegi küll soojaks ja surisevaks. Vene teadus on ikka müstiline.

Eile tegime esimese kevadise jalutuskäigu, kus riided olid päikese soojusele vastavad ja sihiks oli sordi park. Päris kohale me ei jõudnud, sest üks hiiglama ahvatlev poriauk jäi enne täpselt Kaisuka teele. Aga saime jõge vaadeldud ja kõik said palju kõndida. Tuleb välja, et oma soovide avaldamiseks ei ole Kaarlil suurt keeleoskust vaja omendada, sest kehakeele ja hääletooniga suudab ta ka juhmimale emmele selgeks teha, et ta ei soovi mitte vankris istuda vaid seda ise lükata. Ja seda ta ka pidi saama. Kui enam jalgel ei püsinud, siis sai vaikust alles siis, kui mees oli paigutatud vankri katusele kaksiraksi istuma. Lisaks kisale on ta ka liiga painduv ja väle, et teda lihtsalt vankris hoida. Õhtul olid külalisteks Ines ja Kairit ning Kaisu jaoks oli teemaks: kuidas meelitada endaga mängima keegi, kes soovib teha kõike muud peale sinuga mängimise. Minu projektsioonidest hoolimata teema siiski lahenes õhtu lõpuks ja abiks lihtne tunnete peegeldamine. Ineses tekitas see õhtu aga vastupandamatu soovi õe või venna järele, mida loomulikult ei rahulda kellegi teise väike ja armas vennake.

Eile õhtul aga sai aga saatus mul jälle sabast kinni, kui helistati ja nõuti leelotundi, mille me just leelotajate puudumisel olime otsustanud kinni panna mõneks ajaks. Kui varem leelotas õppinud laulumemm Lagle oma andekate lastega, siis nüüd pidin selle kohustuse enda õlule võtma. Nii mööduski meie tänane hommik leelovideosid dešifreerides. Muidugi tuli tunnis välja, et kohal on kamp püsimatuid 1-3 aastaseid, kes mitte ei taha istuda ja lasta oma kätega lehvitada. Niisiis tuli olla loominguline ja mitte just väga rahvapärane, et laste ja emmede huvi asja vastu siiski üleval hoida. Tundus, et nad siiski on nõus veel korra järgmisel nädalal katsetama. Nii et mul on võimalus ennast nüüd laste huvidele vastavalt ette valmistada. Kusjuures laste mälu on imeline, sest Kaisukas suutis soovi korral enamusi laule meenutada, samas kui mina värisevi käsi ja tudiseval häälel paberites pusserdasin. Kasu sellest heast mälust oli muidugi vähe, sest hoopis suurem huvi oli tal suhtlemise kui laulmise vastu.

Kell viis oli siis ka Kaisu suurte laulutund, kuhu minekul juhtus Kaisukal üks õnnetus, mis puudutas muusikakooli ust ja Kaisu Anni nina. Ukse taga koos teiste emmedega oodates, näitas Karlutt oma püsimatuse rekordeid ning ronis terve pool tundi ringiratast mööda mind, oma hälli ja tooliümbrust, ise samal ajal eputades ja häbenedes tädide ees. Pärast poes käies teenisime mitmeid huvitatud pilke sõudes ringi autokäruga, kus üks pisik istus roolis ja muudkui patras, teine aga üleval korvis ja muudkui üritas kõike seal leiduvat alla visata või lahti muukida. Mul oli millegipärast täitsa uhke tunne nendega seal liigelda :)

Niii palju siis tänasest, pildid vahepeal toimunust tulevad ka kindlasti kuskile kunagi, aga sellekst tuleb endale muretseda üks aeg või blogikeeles maht, parimal juhul tuleb see pühapäeval.