Ära usu hülge juttu

Et siis minu otsused muutuvad ikka iga tund. Kui ma olin otsustanud Tiia Triinu ja co sünnipäevale mitte minna, siis hommikul enne kaheksat otsustasin hoopis rongiga minna. Et Agur oli Jõgeval ja pidi ka Tartu minema, kutsusin ta kaasa, et annan talle Kaarli hoida, et poissi mitte võimalike viiruste ligi lasta. Muidugi kui Laglele helistasin, suutis ta ka selle mõtte ümber veenda ning nii me siis hängisime tõelise kaasaegse perena 2 tundi kaubamajas. Sõitsime lifti ja elevaatoriga, mina jõin kohvi ning lõpuks käisime Kaisukaga lastelaule kuulamas muusika osakonnas. Oli väga hariv ja mõnus hommikupoolik. 12 ajal võtsime vastu Taneli lahke pakkumise ning lasime end peopaika sõidutada. Võin vaid tänada neid, kes autoga sõitma veensid, sest oma targa aruga oleks ma Maarja kooli asemel küll Kroonuaia kooli läinud.

Et jõudsime varem, saime assisteerida peo ettevalmistustöödel ning enne teisi batuudil hüppama asuda. Kui Kaisu algul ei lubanud kedagi suuremat hüppama, kartes sellest tekkivat võnkumist, siis ajapikku kadus hirm täiesti ning asendus sõltuvusega. Kaisu märksõnad olidki peol järgmised - batuut, Tiia Triin ja Lagle. Kõik muu oli vaid episoodiline vaheldus neile kolmele. Õhtul oli tükk veenmist, et saada teda minu mitte Laglega tulema. Peol oli aga tõeliselt suur hulk rahvast ning suheldud sai päris paljudega. Kahju muidugi, et Anneli ei tulnud, tahtsin teda üle väga pika aja näha, aga see-eest nägin lapsi, kes olid niiii suured juba ja noh uurisin Markilt natuke nende elu-olu kohta. Kärdiga kahjuks ei saanudki suurt rääkida, siinkohal siis need kallid ja tänud toetuse eest, mis kohapeal jäid edastamata. Kaarel oli aga see väikemees, kes oli harva nõus minust eemal olema, ta oli rahul aga ettevaatlik. Lõpupoole avastas ta aga suured ja pehmed klotsid, mille otsa sai ronida ja liugu lasta ning nii leidis ta väikseid sõpru ja unustas minust eemaloleku. Ehkki siis ei tahtnud mina eemal olla, sest tema ronimine nägi ikka väga süüdimatu välja ning mul tuli teda mitmel korral otsesest allkukkumisest päästa, mida tema muidugi omaks ei võtnud. Sain ka ise lõpus mõnuga põrgelda.

Nii et oli tõeline unistuste pidu, kus oli lisaks muule ka palju häid sööke. Et autoga rongijaama saime, siis ronisime suure porina saatel rongi ja asusime koduteele, mis oli ootamatult lühike, ent sisaldas siiski hirmutavat mahlaostmisretke, mis jäigi pooleli hirmsa tamburiläbimise tõttu. Nii tuligi meil paluda kõrvalistuvate koolilaste abi, kes pakkusid aga oma mahla ning leidsid ka lusika, millega saime mõned ampsud kaasapakitud salatit süüa. Ja pool tundi peale sõitmahakkamist tuligi juba oma killavooriga maha kobida ja kodu poole astuma hakata. Kaisu kärus, kaarel kõhul nii me tasapisi koju saimegi.

Eilsest alates on Karlutt aga otsustanud, et see kõndimise asi tuleb endale ikka kindlalt selgeks teha ning muudkui tõuseb ja astub. Nii mõnus kohe vaadata ta taaruvaid samme ja pepulipotsatamisi, mis aga üldjuhul ei morjenda, sest ikka on tahtmine kohe püsti upitada ja edasi katsetada. Kaisul aga on täielik "Miks aeg", mis algas umbes eelmisel nädalal. Emme aga miks see nii on, aga miks ja miks siis.. Eile oli meil ka lumesajupäev, sest otsustasime paberimassist maski teha, aga ajalehe tükeldamise käigus selgus, et paberitükkides on nii hea möllata, et juhtus see mis ikka juhtub, kui kaks last pisikeste paberitükkide sees müravad... et enne vanaema ja vanaisa tulekut ja laulutundi minekut nägime kurja vaeva, et neid tükke enam-vähemgi kokku kraapida. Tänane plaan on aga Põltsu minek, et homme Tartu mängumaale minna Markuse ja Krissuga.

Nii et elu on elamist väärt, eriti kui hetkiti on näha puhast ja säravat päikest. Kas ma tõesti kuulen praegu kuldnokka??? elagu kevad ja tema kuulutajad ... Päikest kõigi südamesse :)