Tegelikult on see, mis on toimunud meie peres mulle siiski müstika. Lugesin just Aguri kirjutatud poste 2005 aasta algusest, sellest ajast, kui plaanisime Kaisukale õde või venda. Siis on aimata väsimust ja lõputuid askeldusi, ent on tunda ka, et kodu on tore ja pere armas. Enda suurest laisklemisest ka märke ei paistnud :o Lihtsalt huvitav, et niiviisi võib tulevik silmist kaduda. Põhjus, miks vanu poste lugesin, oli leida, kas tõesti ma elasin aastaid rumalas (kana)pimeduses. Tõuke sellele andis kaasa endise silmarõõmu päevaraamat, kus kurdetakse, et elu on ebaõiglane ja tema ohverdustest pole õpitud. Ega minugi kannatused pere loomise hüvanguks pole kedagi pannud abielusse teisiti suhtuma. Nii et ohverdused on jamad ja tähtsad üldjuhul vaid neile, kes neid toovad.

Jah ma tahan end kaitsta väljaütlemata viha ja põlguse eest. Sest jah mul oli rasedus, paha ja jõuetus, pluss sada viiskümmend kohustust, aga mul oli ka nägemus sellest, et see aeg ja ootus saab tasutud toreda kodu ja perega. Ma ei ole nõus võtma endasse süüdistusi hoolimatusest, hobide puudumisest ja laiskusest. Kui temal oli neid vaja lahkumiseks, siis lahkumissüüdistusteks nad jäägugi.

Masekas ei ole. Lihtsalt minu jaoks on kaks minu sees kõrvuti eksisteerivat aega - aasta 2005 ja 2007, liiga erinevad. Aastas 2007 on midagi põhimõtteliselt valesti. Kas see tunne kunagi kaob - ma ei oska ennustada, kindlasti aja jooksul ta väheneb. Püüan kohaneda mõttega, et mehed peavadki seemet laialt laotama - see on loodus.

Aga samas, kui mina hoolin, olen ma siis rumal ja eitav? Või olen ma küllalt enesekindel, et võin endale lubada hoolimist kellestki, kes oli mulle maailmanabaks? Selles on küsimus minu jaoks hetkel. Sest tean, et ma ei ole mingi pühak ning reaalne elugi seab omad piirid. Aga praegu mulle meeldib hoolida ;)Mu valik on teadlikult tehtud ja ma luban endal seda vajadusel muuta. Ainult, et see tunne ei ole enam minu otsuste mõjutaja ning ei või takistada muutuste tulemisel mu ellu. Ma proovin seda hoida kui talismani niikaua, kuni ta liiga koormavaks ei muutu. Ja kes teab, ehk lahtub ta varsti ise.

Jutt tuli hüplik, kuna Karluti kõhuhädasid oli vaja lahendamas käia iga väikse aja tagant. Alles nüüd peale 12. jäi uimase näoga ning palav seletaja voodis rahulikuks. Enne muidugi sai oma küünlaravi ning nauditava paljaspepu oleku.
... ja rahu oli 10 minutit, tähendab lõpp tänaseks :)