Siin siis eileõhtul kirjutatu, mida blogspot õhtul mitte kohe ei tahtnud.

Täna käidud Kai Kaarli sünnal, mis oli vahva nagu ikka mängumaal. Tegin lastele rattas keerutamist miski suure ja pehme mänguratta sees ja sõin niipalju, et kohe kuu aega ei ole vist ühel päevalgi nii palju söönud. Tänud siinkohal armastavatele lapsevanematele, kes suurt vaeva nägid ürituse korraldamisega. Lapsed käisid meie issi uues kodus, mis ajas meie vanaisa muidugi ülimalt närvi, aga oli minu meelest õige tegu, sest Kaisukal ikkagi segadus, et kus see issi elab ja kelle juures. Ja siis ei pea ta iga kord lootma, et ehk issi täna jääb ometi koju. Muidugi ei tahtnud ma, et issi uus tütarlaps sel ajal seal oleks. Issi uue perekonna traagikat ei ole tal vast veel vaja tunda.

Enne kui kuskile mujale jõudsime, sai Kaisu ja emaga ka mänguasjamuuseumis käidud. Kaisukas muidugi kartis kõiki nukke kes kas suuruse või riietuse tõttu meenutasid liialt pärisinimesi. Ning olid ka mõned hõbedased kastid, mis paanikat tekitasid. Aga rongiliiklust vaadata talle meeldis, seal raiskasime lausa kolm vanaema münti.

Kui lapsed olid Aguri juurde viidud, käisime tunnikese poes ja sain ka fotokat tsekata, üks tundus täitsa mõnus aga ka täitsa kallis. Ära veel ei ostnud igatahes.

Kodusest elust külmapealinnas niipalju, et kütame nii mis mühiseb ja koerad on nüüd kolitud garaaži, mida vahepeal ka kütta saab. Kass on leidnud teise viisi, kuidas sooja saada, ta nimelt kasutab tõelise emasena ära isaste nõrkusi ning naudib neilt saadavat energiat :P Ise pean aga sügavalt vaimujõudu kasutama, et minna sinna jalakäimise kohta, seal härmas ukse taga ei ole praegu mahti ühtki ülevat mõtet mõelda :)

Lapsed magavad nüüd oma reisiärevust välja, Kaiss köhides enam kui tavaliselt, Karlutt aga annab kõigega märku, et enam meeldiks talle siiski kaisus magada.

Ise aga pean tõsiselt hakkama endale mõtlema, tunnen, et tervis annab mõningaid märguandeid. Aeg vist mulgi minna, sest ega tervis muidu taastu ja peavalu vähemaks jää.

ps peavalu ei jäänudki vähemaks :S