Lugesin igaks juhuks uuesti oma poste ning neis võib tõesti tajuda solvumist. Tahan sellest ka lahti saada ja ollagi ainult mina, mida ei hägusta teadvustamata tunded. Ja siin ma nüüd mõtlen, et ei ole ju keegi kellegi oma kõigist lubadustest hoolimata. Ehkki mõtted oma mehe kasutusjuhendi kirjutamisest ja muudest kavalatest trikkidest oleks ehk ahvatlevad, oleks selle kõige sügavamaks ajendiks siiski kibestumine ja solvumine. See ma ei taha olla. Tahan olla ilus ja hea ;) Ei ole põhjust ka tütarlast vihata või põlata, ta võttis selle mida pidas oma õnneks, ei saa ju parata, kui keegi parasjagu sama arvas. Minule on sellest tulenenud hoopis meeletu areng ja enese otsimine selle kohustuste kuhja alt, kuhu olin ennast matnud. Ilma tragöödiata on kahtlusi millal, kui üldse, oleksin selleni jõudnud.

Osaliselt on tänase arutelu võimaldanud edusamm tütrekese väikesega. Vahepeal morn ja kiikuv ja voodis lebav, oli ta õhtuks täis tegutsemislusti. Mängisid vennaga nii, et tuba kajas ja rõõmu oli kõigile. Minu tagasihoidlik panus sellesse lusti võis olla ehk voodis lebava Kaisuka lõbustamine Puhhinukuteatriga voodi ees ja üliloominguline (vähemalt minu ebaspontaanse isiku kohta) Lilleprintsessi mäng taignas. Kus taigent sai mötsida, rullida, sellesse istuda pipraseemneid ja teha erinevaid kamm-, kahvel-, oraornamente. Lõpuks kujunes sellest Lilleprintsessi aed koos hambatikkudest aiapulkade ja palju muuga. Õhtu lõpus kujunes Kaisul ja Kaarlil aga minust olenematu Lotte mäng, kus Kaisu Lottena püüdis Pippot (Kaarli isikus) kinni ja tahtis temaga lennata. Lõbusaks vahepalaks oli Pippo punaste sukapüste pihkujäämine ja nendega mööda tuba lehvitamine, ise täis imestust, et: "Kaarli püksid on minu käes?!"

Tean, et olen palju valesti teinud ja mitte hingega hoolinud, vigu teen praegugi, aga etv-st jooksnud film India prostituutide lastest ütles mulle midagi. Ütles, et lapsed ei pea olema meie meele järgi vaiksemad või viisakamad või mida iganes, neil tuleb lasta laps olla. Muidugi olen seda ka varem mõelnud ja rakendada püüdnud, aga minu mure on see, et ma ei mäleta, et ma oleksin võinud olla lihtsalt sundimatu ja vahetu laps. Selge, et olin, aga ei mäleta. Võibolla oleks õe-venna suhe aidanud seda alal hoida ja mäletada, ma ei tea. Aga tean, et just seda suhet tahtsin oma loodavasse perekonda. Kuna see on nüüd saavutatud, siis tuleb vaeva näha, et nad võiksid olla just nii lapsed kui neil vaja on.