Vihje loodusele meeste tegude suunajana on tekitanud mõningast elevust. Proovin siinkohal siis lahti seletada enda nägemuse:
Inimloom on loodud selleks, et sigida nagu kõik teisedki loomad. Me sigime ning hoolitseme järglaste eest. Ühiskond on sotsiaalsete normide kaudu teinud sellele teatavaid piiranguid, aga ühiskonna arenedes ja heaolu kasvades vähenevad sotsiaalsed surved, pigemini on surve ennast teostada ning enda heaolu eest hea seista. Mõnes grupis on see surve suurem teises väiksem. Kõik oleneb sellest kuhu kuuluda tahetakse - kas noorte edukate, ennast teostavate elunautlejate hulka või vanamoeliste pereväärtuslike hulka.
Muidugi mõjutab siin lapsepõlvekogemus ja üldised elusihid ja iseloom ja mis kõik veel. Aga kui üks abielupooltest elab ikka oluliselt aeglasemas maailmas (lastega maailmas) kui teine, siis ta ongi pidur suurtele sihtidele.
Mõtlen praegu, et ehk on need hingelised sidemed, mis praeguses ühiskonnas peaks kõige kindlamalt ühendama. Ja ma usun, et on võimalik ka hingelisi sidemeid purustada ja suretada mõnusamast elust unistades. Praeguses postmodernses ühiskonnas on raske kokku jääda, kui väärtused ja vajadused ei ole selgelt ning järjepidevalt sõnastatud. Siis võivadki instinktid ja paanika elu elamatajäämise ees viia lahku. Oluline ongi vast jälgida pidevalt, et teinepool teaks, millised vajadused mul on ning siis saaks juba kokkuleppeid teha, kuidas neid teostada saab.
Et instinktid saavad ehk elu määrama hakata siis kui pole selge, mis mu sees toimub. Aa ja üks instinkt peale järglaste soetamise peaks ju veel olema meestel - kaitsta väikseid ja haavatavaid, mis meile kolmele praegu tähendab vist sellisest kategooriast välja jäämist.
Ja neile, kes tunnevad, et mu mõttekesed on pereelu liigset ärritanud, siis usun, et seda ärritust saab ka päris kasulikult ära kasutada, sest temas on energiat ja energia teadupärast ei teki ega kao vaid muundub. Muutke see energia millekski mõnusaks ;)
teisipäev, veebruar 20
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Misasi on eneseteostus? Kui kaks täiskasvanud inimest otsustasid lapsed ilmale tuua, siis paratamatult ongi justnimelt lastest saanud vanematele elu siht, eneseteostus ja terve maailm (vähemalt mõneks heaks aastaks kindlasti). Kui tahetakse ainult ennast hirmasti teostada, siis tuleks lapsesaamine edasi lükata või hoopistükkis ära jätta. Kahjuks mõistavad inimesed (eriti mehed) seda liiga hilja ja siis minnaksegi kergema vastupanu teed- lükatakse põhivastutus laste ema kaela, jättes talle lisaks teadmise, et teine on ise süüdi, sest mehed peavadki ju ennast teostama (tegelt ka või?). Aga ega pole hullu - lastest on rõõmu tuhat korda rohkem kui kellestki muust siin maailmas, kusjuures minu lapsed pole siiani olnud eriliseks takistuseks ei õppimisele, töötamisele ega seltsielu elamisele - pigem on selleks isiklik laiskus.
Ma tahaks kohe hirmsasti midagi öelda, aga no ei oska sõnadesse panna... Juttu tuleks vastutusest, lubadustest, valikutest ja kindlameelsusest, noh, tarkusest ja kahetsemisest ka.... Aga see kõik ei oleks abiks ka siis, kui mõtte ära formuleeriksin...
Võib vabandada, võib otsida seletusi.... ja siis on aeg lihtsalt pilk ettepoole suunata ja võtta kaasa ainult väärtuslik. Küll Sa selle aja ära tunned. Ja väärtuse ka...
Hmm...võin oma abikaasa mõtted Sulle edasi öelda: "Nii lihtne on käia tööl ja teha karjääri. Olla edukas hobides ja ennast teostada mitmel erineval viisil. Nüüd 33 aastasena olen piisavalt täiskasvanu, et ka laste kasvatamisega ja isaks olemisega hakkama saada."
Vanaema Weatherwax
kirjutad:
Aga kui üks abielupooltest elab ikka oluliselt aeglasemas maailmas (lastega maailmas) kui teine...
AEGLASEMAS????????????????????
Kõige kiirem maailm, mida mina tean, on laste arengutsükkel.
Iga tund, mis sa oled lastest eemal, on midagi toimunud, mille nägemise oled sa mööda lasknud. Iga päev, mis oled lastest lahus, on kaotatud päev, mida tagasi teha ei saa kunagi. Iga mure, mille kuulamiseks sul aega pole on hoobilt alus kümnele uuele ja sa ei saa seda kunagi tasa teha.
Pole olemas kiiremat, mööduvamat ja raskemini püüatavat aega kui lapse aerengu esimesed 15 aastat.
Paraku käib paljudele see tempo üle jõu ja nad põgenevad kooli/tööle/hobidesse/maailma päästma/ missioonile jne.
ma võin seda rääkida, sest olen üks neist põgenikest. Aga ma olen tagasi tulnud. Ma vähemalt olen arenguvõimeline. Aga kui paljust ma ilma olen jäänud?!!!
Postita kommentaar