Mul on kodus väike kutsu, kes näksib mind vahelduseks armastusväärselt ning tissimine on ikka tõeline katsumus. Aga eile on nii armas, kui mina riiulit koristasin ja parajasti mingil huvitaval teosel pidama jäin, siis seisis mehike mu kõrvale, olles seistes must jupike pikem ning kummardas, vaatas mulle ülevalt alla naerdes, ja nii mitu korda. See oli tõeline suhtlema meelitamine, mis ütles: "mis sa seal askeldad, mina olen ju siin ja nii vallatust täis" :D
Kaisukas aga on minu moodi, kes ma häbenesin väiksena näiteks paljana teleka ees käia, "sest onu näeb ju". Tema lehvitab Annile ja Tommile lasteks lõppedes kõva häälega: "Tsauuuu". Lotte nuku asemel teeme nüüd hoopis Anni ja Tommi Betti nukku, sest talle saab rohkem juukseid ja karvu panna. Lotte mäng käib muidugi ikka täies hoos ning leiutasin ka ühe õige nigela vända, millega nööri kerida ja raamatut rippuma panna, aga oma ebafunktsionaalsusest olenemata on see väga kuum mänguasi. Betti nukku tehes, kui Karlutt magas, siis Kaisu käis seeni kasvatamas. Ladus kuldseid nööpe ritta ning pärast tõi mulle (Oskarile) neid süüa.
Käsitöös tegutseme mitmel rindel - liimimine, lõikamine, joonistamine, maalimine, mängimine, juttude lugemine jne. Pikk ja pidev külmapüha ning kaasnevad tõbid nõuavad loomingulist eneseületamist. Söögitegemiseks on ainus võimalus mõlemad kiikuma panna ning nalja teha, jutustada, kiigutada ja vahelduseks nosimist kätte anda. Tegelikult olen üsna rahul, sest saan isegi vahvate asjadega tegeleda, mis mulle lapsepõlvest meeldivate posserdamistena meelde jäänud.
Perelegendi kujundamisel olen otsustanud uue lähenemise kasuks, varasemale "oleme kolmekesi sõbralik perekond" lisaks. Nimelt olen täheldanud, et Kaiss on ikka väga väike ja paindlik, mistõttu proovin nüüd kujundada temas nägemust sellisest perest kui täiesti normaalsest. Leian ka mitmeid talle olulisi positiivseid asju nagu veel üks koht, kus külas käia ja kuhu saab sõita auto/rongi/bussiga. Sest tegelt ei jää ta niikuinii suurt midagi edaspidises elus isaga kooselamisest mäletama, nii et kui praegune hetk teha normaalseks ja võimalikult positiivseks, siis vast edaspidi see ongi normaalne.
NB! Ja pean meeles pidama, et ei tohi tekitada temas süütunnet kui ta issi juures on, a´la olen kurb kui sind ei ole. Kui ka olen mures, siis pigem hirmust, et minu reeglid versus isa juures võimaldatav, satuvad konkurentsi. Loodetavasti on see läbiräägitav isaga ning laps ei pea tundma minu hirme.
Ja vana argipäeva tagasi ei taha, ei taha, et kõik, mis on raskelt saavutatud kaoks vaikselt ajalukku. Motivatsioon ja inspiratsioon peavad jääma, isegi kui söögiisu juba taastub. Kui ma sain abielult parima, siis pean ka lahkuminekust saama. Ehkki öised toimetused tunduvad juba lõputu küünlapäevana :P
reede, veebruar 23
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
12 kommentaari:
Lookesed Sinu lastest on saanud minu lemmikuteks. Jään järgmist ootama ja siis ootame muidugi, et ilmad paremaks läheksid, viirused kaoksid ja saaksite meile titte vaatama tulla.
:D püüame olla usalduse väärilised
Istun siin ja mõtlen, et miks sa soovid oma lapsele elu ilma terve perekonnata?
Kujundades temas ettekujutust, et see ongi normaalne elamise viis, pead vaatama näkku tõsiasjale, et see saabki olema siis Kaisu tulevik. Kasvatada üksikemana lapsi või olla igat seelikualust krabava mehe turvaline sadam,kuhu oma vallutustest puhkama tulla. Nii see läheb, kui oled kasvand üles teadmises, et on n o r m a a l n e , et isad teevad lapsi ja siis jooksevad uue tädi juurde elama, kellel veel lapsi (tülikaid nähtusi) pole. Et isade roll on olla sigitaja. Ülejäänud aja vehivad issid oma poroloonmõõgaga mõnes värskes tutis...
Hmm...äkki sa tahad nii meeleheitlikult säilitada seda asenduslähedust ja tehtud sõbralikkust, et "olgu parem teise naisega kahasse, kui päris teise oma". Oled selle nimel valmis kilbile seadma lapsed (sa pead minuga ja lastega suhtlema, sa ei saa meist vabaks) ja lapsed peavad issit armastama ja tema tegevusi heaks kiitma, et sa saaks hoida Agurit süütundes (ma ohverdan talle kõik: nii oma tunded, au, kui tuleviku unistused)
Mis kasu saab Kaisu sellest?
Miks sa seda sama ei räägi seoses Kaarliga?
:O
no ega nii kaa ei saa elada, et muudkui elad ja mõtled: me oleme ebanormaalne perekond, jne.
Iga perekond, kus on vastutav(ad) täiskasvanu(d) ja lapsed, on normaalne, kuni toimib. Üks vanematest võib ära kaduda väga erinevatel põhjustel, see ei tee allesjäävat perekonda veel ebanormaalseks.
ebanormaalne on see kui ei saada hakkama, kui ei vastutata, kui lapsed jäetakse hooletusse, kui ei ole võimalust valida. ebanormaalne oleks jah selline perekond kus kas ema või isa on tegelikkuses ka laste killas, kogu koorem ainult õhe täiskasvanu õlul. normaalses perekonnas võtavad kaasvastutuse kõik täiskasvanud liikmed.
ebanormaalne on valetada, teeselda ja manipuleerida.
kui suhted on selged, ollakse enda ja teiste vastu aus, siis ongi normaalne perekond.
njaa, niipalju, et laste ülapidamiskohustusest vabastab äraläinud vanema ainult surm või väga raske haigus/invaliidistumine.
normaalse perekonna kohta veel üks märkus: toimib koostöö ja kõik annavad oma panuse. ka kõige tillemad. ;) teate küll.
peaksin ebanormaalseks perekonda, kus suured lapsed istuvad käed rüpes ja lasevad vanemail endid orjata; aga ka vastupidi.
tead anonüümus, selle kohta on mul ka üks küsimus vastu: mis kärbes sind nüüd keset talve hammsutas? ma arvan, et oled millestki üsna valesti aru saanud ja midagi ise interpreteerinud. ei näe vajadust sulle ka üle seletama hakata.
tead, karuema, anonyymusel on siiski ka üks õige mõte sees:
Poolik pere ei peaks olema "normaalne pere" meie lastele. Isegi see pere, kus üks vanem on surnud pole normaalne pere- see on ju haiget sanud (purunenud) pere. Kurb ja habras ja abi vajav.
Õige on ka see, et ei saa jääda ringi käima tedmisega, et oleme nüüd ebanormaalsed ja puudega. Ka ratastoolis inimene tahab elada täisväärtuslikku elu.
Lihtsalt, tuleb tunnistada endale oma "puuet" ja leida selles vormis täisväärtuslik elamise viis.
Mina ise olen kurja vaeva näinud (ja ehk liiga kalliski hinda maksnud) et saavutada vastupidist- näidata oma lastel, kui hea ka tore on olla terve, mõlemal jalal seisev pere ja kasvada kaitstud keskkonnas. Luua lastele terve peremudel, mille puule tulevikus püüelda, et nad ei lepiks mõne ringitõmbaja või vastutustundetu laps-mehega. Mulle jäeti see valik. Sulle ei jäetud.
Aga siiski usun ma pigem heasse kasuisasse, kui kaugel eemal üles haibitud bioloogilisse isasse.
Eemalviibiv isa saab olla lapsele kas legend või guru, aga mitte kasvataja ja toetaja, kelleks arengulugu isa(se)d on loonud ja pannud.
teiseks- miks pead sina võtma enda ülesandeks isa tegusid õigustada ja teda laste ees puhtaks pesta?
Võibolla ain ma sinust valesti aru? Aga natuke selline mulje jäi mulle selle kiire läbilugemise käigus küll.
Las Agur sööb oma supi ise. Sulle jättis ta helpimist rohkem kui ühele inimesele vaja oleks.
Kalli-kalli sulle!
Vanaema Weatherwax
PS Ütle minu poolt Agurile edasi, et kooditagu oma blogi palju tahab. Ma ei osanud arvatagi, et ta on selline argpüks. Argpüksi tegemistele ja mõtlemistele pole tõesti vaja aega kulutada.
Soovin nii palju head tallegi, kui elul talle pakkuda on.
Ikka V. W.
ennast identifitseerinud püsilugejale võin vastata küll:) nimelt olenemata sellest kuidas end väljendasin, olen veendunud, et me võime olla tugev ja hakkamasaav pere ilma isata. kui tuleb kasuisa, siis ta tuleb, ma ei välista seda. Aga kuigi isal on kohustus rääkida ise oma tegevusest ja otsustest, on selle tegematajätmisel siiski minul vastutus lapsele luua selge maailm ja seletada asi võimalikult tõepäraselt ära.
Viimati ühel kurval hommikul seletasin, et me ei saa lihtsalt midagi teha, et issi tuleb ja siis läheb. Ta lihtsalt tahab minna ja ükskõik kuidas me talle ka meeldida tahame, ta ikka läheb. Ta on nagu päike, et hommikul tõuseb aga õhtul ikka läheb, isegi kui me talle laulame ja tantsime ja kooki küpsetame. See oli mu hommikuunine seletus, aga tundus, et mõjus.
ja nii see just ongi :((((
Selle pärast ei suudagi ma aru saada, miks osad väidavad, et me, maha jäetud naised, peaksime suutma veel ka issi hea nime eest seista. Meile jäävad laste pisarad ja meeleheide, laste süükoorem, et nad polnud issile piisavalt head, laste palavikud, kõhuvalud, öönutud, jonnituurid, nõudmised ja palumised. Meie peame saama hakkama kogu selle saasta heaks sättimisega, mille issid neile (oma enda) lastele kokku keeravad.
Mitte see pole ebaõiglane, et armastus otsa saab ja issid ära lähevad, VAID SEE, ET NAD KA KÄED KÕIGEST "MUSTAST TÖÖST" SELLEGA PUHTAKS PESEVAD.
Ise kõike seda omal nahal maitsnuna (pisut teises kastmes loomulikult ja oma pere võtmes) tunnen Su valu nii hästi.
Sa ei pea lastele seletama, et see on normaalne viis elada, aga hoopis seda, et ka nii saab normaalselt elada :)))
Eks ma üks tähenärija ju olen. Ilmselt sa ka seda silmas pidasid.
Aga küsimus jääb, kuidas õpetada oma lastele, mis on tõeline armastus ja terve -harmooniline pere, mille poole püüelda. Mina usun ikkagi, et selline muinasjutuline asi on olemas. Ainult et liiga vähestel õnnestub seda sinilindu tabada. Ka purunenud pered taastoodavad purunenud peresid, tahame seda tunnistada või ei :(
tervitab,
Vanaema Weatherwax
tüüp jättis su maha ja teeb nüüd noorematele ja ilusamatele tibidele meest. Sina püüad olla kannataja madonna. Ja mehe heakskiitu ja imetlust nüüd teiste vahenditega ära teenida. Mida mul siin valesti interpreteerida oli :))
Mis kuradi pärast te jooksete nende meeste järele, kes teid nartsuks kulutatud põrandalapina kasutavad?
Kõige haledam on see, et sa võtaks ta ju tagasi, kui praegune tibi temast tüdinenud on.
:) nüüd sain su mõttest paremini aru, ja arvatavasti on sul mingil moel õigus. Lihtsalt kannatangi, mitte ei mängi ja palju rohkem kui kirjutan. Aga suhtlen sellepärast, et ta oli üsnagi hea isa ja suhet isaga ei taha lastel katkestada. ja tagasi võtmist kaaluksin arvatavasti just seetõttu, aga mitte tingimusteta. Simpel. Hale olla ei kavatsegi ja nüüd juba mõnda aega kirjutan teistele huvilistele ;)
Aga sina anonüümik, ei ole kindlasti ema?
Postita kommentaar