Tallinnas käisin Apollos ja leidsin et seal on vähemalt kümmekond raamatut mille hoobilt ära ostaks. Aga kuna ma olin otsustanud et seekord olen kokkuhoidlik ja ostan ainult ühe raamatu siis pidin tegima raske valiku. Ja oi ma valisin. Seisin seal riiuli ees kolmveerand tundi ja tudeerisin iga raamatut põhjalikult enne kui lõpuks otsustasin Mihail Klikini "Straš mogil"-i kasuks.

Rongis kodu poole tuhisedes õnnitlesin ennast juba pärast esimest lehekülge - ma olin teinud õige valiku. Ega ei satugi eriti tihti ette lugu, mille tahaks ühe jutiga läbi lugeda ja kui ka pead katkestama, siis jätkad esimesel võimalusel. Eile õhtul sain raamatu läbi. Tuli küll hullusti unega võidelda, väsimus kippus silmi sulgema aga ei suutnud jätta neid viimast poolsadat lehekülge teiseks korraks. Kui läbi sain siis läksin söötsin elukad ära. Öö oli soe ja must. Pooleldi alles raamatu mõju all ei suutnud ma vastu panna nekromantilisele öö-ihalusele ja läksin tegin ühe tiiru Linnumetsas, mõtlesin raamatu uuesti läbi. Nekromant Ogert ja hingede koguja Nelti andsid päris palju inspiratsiooni mu enese jutukese jätkamiseks ja raamatu üldine õhkkond kogu valmisoleva jutu uuesti ümberkirjutamiseks :)

KaisuAnnil on uus nimi - Annabel. Ta sai selle tüdrukuga tuttavaks sordi lasteaias kus pere aeg-ajalt mängimas käib. Annebelil olid triibulised riided. Nüüd ei taha Kaiss muudes kui ainult triibulistes riietes käia ja kinnitab et tema nimi on Annabel. Tema uus isiksus pole veel täielikult välja vahetanud väikest nõida aga on jõudsalt selle poole teel. Peagi asub väike nõid teiste möödunud alter egode Puhhi ja Väikevenna kõrvale.

Kaarel on nõustunud nüüd ka ainult ühe lusikaga sööma. Annab tühja ära ja ootab rahulikult kuni see täidetakse ja tagasi pihku pistetakse.