Eile õhtul kui Laukast kodu poole kiirustasin ja kõrvus Alumiinium tiksus, siis sähvis ümberringi taevakaar välkudest. Nii võimsalt, et vahepeal lõi pool taevast valgeks. Uhke vaatepilt. Nii kui koduuksest sisse sain hakkas seljataga pahinal vett alla kallama. Napikas. Ja Pusle muidugi tuli tuppa. Ta kardab hullusti müristamist, läheb päris peast lolliks kui inimest sel ajal kõrval pole. Nii me oleme teda alati siis äikesega tuppa lasknud. Lesib vaikselt ja alandlikult koridoris.

Lauba sain köögipliidi lõõrid puhtaks - 5 ämbrit tahma lõõridest lisaks korstna 3,5-le ämbrile ja pliit hakkas taas tõmbama. Eila siis keetis Helbe moosi ja mahla ning köök ja toad olid päris palavad - koer ähkis nagu põrguline oma paksus kasukas aga välja polnud nõus minema. Alles siis kui äike järgi jäi. Ma siis lasin talle verandalt väheke jahedamat õhku vahepeal vaesekesele.

Õhtul kui pesuaeg saabus siis tahtsime mõlemad lapsed vannist läbi lasta. Enne Kaarelpoiss ja siis hiiretips. Et sellal kui tipsi lobistab (tal võtab see alati ilmatuma aja) saab rahulikult Karlutti kuivatada, kreemitada ja muid imesid teha. Aga Kaisu A. Karukäpp otsustas et tema peab enne saama ja nii kui nägi et poisut hakatakse riidest lahti koorima kukkus ise ka riideid seljast rebima. Meie poisijussiga kahepeale olime muidugi kiiremad ja saime sulpsti enne vanni. Ahh seda venetsueela seebikat ja pisaraid mis siis järgnesid tütrekese väikse poolt. Nagu me hiljem Helpsiga välja mõtlesime siis ei tahtnudki Kaiss niiväga vanni, vaid kiirem olla. No pärast korraldasime siis veel paar võistlust mille Kaiss võitis. Oi ta oli siis õnnelik, teist nii õnnelikku tüdrukut ei oleks vist terve ilma pealt leidnud. Nüüd kui hullusti vaja midagi teha ja on näha et ta hakkab vastu punnima, siis tuleb korraldada üks võistlus kes enne saab. Üldjuhul aitab. Asi saab tehtud ja KaisuAnn on veel rõõmus ka :) Teine variant on öelda, et "aga Annabel teeb küll nii". See aitab ka tihtilugu.

Eile olin nii läbi õhtul et ei teagi, enne kahtteist igatahes vajusin magama ära. Kui Helps tuli ütlema, et SI on telekast siis mõtlesin, et lähen vaatama aga jäin enne magama kui tegu teoks sai.

Täna hommikul aga näitas Kaarel uut trikki mida ta oskab. Nihverdas ja nihverdas meil voodi peal kui lõpuks upitas end istuma. Ja täitsa ise istus ja tükk aega. Oi me kiitsime teda ja küll ta oli uhke. Silmad särasid ja suu oli kõrvuni :) aga kuna nii on tal päikesepoisil enamasti niikuinii siis ütleme, silmad särasid veel enam ja suu oli kohe kaks korda kõrvuni.

Ja milline udu oli hommikul väljas.... püsiks see nüüd vähemalt lõunani. Koos eilse äiksetormiga tunnen et sügis mu arm on taas kätte jõudnud.