laupäev, oktoober 14

KaisuAnnil oli umbes ühe paiku öösel kõriturse. Ma ise olin parasjagu saunas pesemas kui Helps sisse tormas ise näost valge. Lähen tuppa - Kaisu kõõksub ja köhib hirmsa häälega, Kaarel kisab nagu pöörane teises toas. Võtsin Kaarli sülle (rahunes kohe maha). Helistasime kiirabisse, Jõgeva ainus brigaad on kuskil maakonnas, neil läheb aega. Et helistage perearstikeskusele. Lõpuks kui aru said, et me ikka nalja ei tee siis lõpuks küsiti, et kumb meile lähemal on, Põltsamaa või Mustvee ja saadeti Põltsamaalt auto välja. Senikaua soovitati auru teha. Kuna saun oli just kuum siis viis Helps Kaisu sauna ja viskas leili - auru oli maast laeni :) võttis väheke tagasi. Ma senikaua kussutasin Karluti magama.

Siis tuli kiirabi. KaisuAnn, ise niigi hirmu täis, läks selle peale kui süstal välja võeti päris paanikasse. Ei teadnud kumma sülle peitu ronida, mõlemad halastamatud vanemad keerasid kordamööda ta tagumiku ette ja sai oma sutsu ikka kätte. Pärast seda Kaiss ainult röökis niipalju kui kinnine kõri võttis. Hea et sai isover seina pandud, Karlutini see ei kostnud. Aga asi sellega ei lõppenud - ravimiga aurumasin pandi käima aga see tegi ikka kohutavat kopressori häält ja tüdrukut kes niigi igast mürinat pelgab oli võimatu vaigistada. Kogu see aeg (ja oi kui pikk see aeg tundus) kui masin rohtu aurustas tips ainult röökis hingamismaski ja üritas jooksu panna. Helpsil oli tegu et teda süles hoida. Lõpuks kui ravim otsa sai siis tüdruk oli higist läbimärg. Võtsin ta sülle ja läksin teise tuppa, arstidest eemale - siis rahunes maha. Muidu iga kord kui nad ainult vaatasid ta poole hakkas peitu pugema. Seal sai kuivad riided ka selga.

Tohter jättis meile kaks tabletti ja ütles et see võib vabalt korduda. Ma magasin see öö Kaisu voodi ees lambanahkadel. Oma voodisse ei taht võtta, sest jahedus pidi talle paremini mõjuma. Akengi köögis jäi ööseks lahti, et läbi ukseprao jahedat immitseks.

Viiu muidugi kasutas juhust ja ronis aknast sisse ja hommikul kell seitse kukkus näuguma, ajas minu ja Kaisu üles. Ja ma just lootsin et see üks hommik saab kauem magada.

A nüüd on tips korras, nagu poleks midagi olnudki.

1 kommentaar:

Metsamoor ütles ...

oh taevas, kas tõesti peavad kõik vanemad selle üle elama??? Loodame, et see niipea ei kordu!!!

Aga muideks, teisel korral te ei karda, et laps kohe ära sureb vaid ususte, et seegi kord saab kõik korda (ja saab ka) aga natuke lihtsam on edaspidi neid asju taluda... Noh, nagu poomistki - esimesel korral kõige jubedam;-))