Susi söögu seda jama. Flopi koos asendamatu dokumendiga ütles üles. Varukoopia on muidugi aga käesoleva kuu kohta pidin tegema alles kuu lõpus. Ja selle septembrikuu kohal haigutab nüüd auk. Neetud! Neetud!

Sellega seoses meenus mulle üks luuletus mille panin kirja pritsukooli päevil kui mu lõputöö samamoodi korstnasse lendas:


KÜBERTÜHERMAA
siin keset arvutiekraani
mind ajab hulluks ta
ja kursorgi kui hull
siin laseb traavi.
See siin on tühi paik
siin pole absoluutselt midagi.
Vahel siiski vilksatab
korraks Interneti meha
kuid nad pole keegi
mu jaoks neil pole
hinge ega keha.
Ma olen kindel mu
arvuti mind vihkab.
See siga 326
kõik programmid
keerand kihva.
Seepärast laiubki mu ees
ääretutest ääretuim ta.
Mu 326 vaid igavikku näitab
see on kübertühermaa.

Aa, tagasivaade Pööripäevale oli ka sama flopi peal. Ma ei usu, et viitsin seda enam uuesti kirjutada.

A mis on positiivne, et eile suutsin ma end peaaegu välja magada. Nojah, tegelikult i olnud see minu tubliduse süü, vaid süsteem lihtsalt keeldus ilma uneta edasi töötamast. Peaaegu päev otsa möödus nagu pooleldi udus. Kohvi enam ei tahtnud, sest soe jook ajas veel hullema une peale ja rinnus hakkas ka juba torkima. Päeva läbiv mõte oli et no nüüd! Täna lähen koos lastega kell üheksa magama. See mõte on juba kaks viimast päeva aga iga kord on asi ikka kuidagi märkamatult vähemalt üheni öösel edasi veninud. A eile siis kui Helbe sünna puhul grill õues oli ja ma olin ilma ringi sekeldamata veerand tundi paigal istunud, tundsin et nüüd varsti enam ei jaksa. Kui külalised lahkusid siis kukkusin korraks voodisse aga et pidin Karluti järele valvama siis ajasin end jalahoopidega üles. Suur oli minu rõõm kui kell oli lõpuks nii kaugel et Kaiss läks vanni ja suur minu ahastus kui Helpsi ema-isa poole üheksa ajal sisse astusid. Kangelaslikult vankusin veel mõnda aega ringi aga kui jõudsin äratundmisele et nüüd kohe jään püsti seistes magama ja pillan poisi maha, siis andsin Kaarli Helpsi sülle ja ...

...ärkasin poole viie ajal omas voodis. Ajasin teksad jalast ära ning siis olin poolteist tundi täiesti erk. Aga juba pooleteise tunni pärast magasin edasi kuni kell seitse puges KaisuAnn mulle kaissu ja hakkas sosinal süüa ja juua nõudma. Tõin talle krõbinaid ja morssi - need olid esimesed asjad mis unisele mulle puhku jäid ning tukkusin kuni tips sõi, siis soovis ta jälle viisakal sosinal multikaid ja viisin ta telekatuppa, mähkisin teki sisse, panin "Väikese nõia" käima ja kukkusin uuesti voodisse. Kell kaheksa küsis Helps et kas ma tööle ka lähen. Läksin. Siin ma nüüd olen. Magada tahaks.