Peale tööd nii kui koju tulin asusin kohe puid sisse vedama. Kaiss tuli appi ja jagelesime tükk aega selle üle kumb saab oma muusika käima panna. Mina jäin alguses peale aga pärast läks mul ikka süda haledaks ja nõustusin tema nõialaule kuulama.

Kaiss tuli ka koos minuga riita laduma. Pärast pani ta ka oma maki kinni ja olime loodushäälte kütkeis. Istus tibu nagu kõku neljameetrise virna otsas, kõlgutas jalgu ning ümises laulda. Õhtupoole oli kuuris hämar ka juba ja ainult õhtupuna paistis uksest sisse. Puud lõhnasid mõnusalt, mina ladusin neid vaikselt kõlksudes riita, koerad magasid kuuri ukse juures ja kass mängis redeli all kinnipüütud hiirega. Sihuke õhtune ja hubane olek. Mõtlesin seal et ei tea kas see võiks olla selline hetk, mis Kaisule kunagi kui ta oma lapsepõlvest mõtleb, võiks erksana olla meelde jäänud. Mulle tundus küll seal et see on just üks sellistest.