Reede, 22 sept. 2006

Oi pärgel kus täna sai ikke kometit. Hommikul sai Helpsiga kokku lepitud, et toob tipsi teatrisse, ma niikaua kuni nad kõrget kunsti vaatavad jalutan poisiga ringi. Tiater pidi täpselt sel ajal olema kui mu lõunavahe. No Helps andis messaris teada et ta hakkab liikuma ja ma siis läksin vudinal kultra ette. Ei kedagi. Läksin sisse, kõnelesin piletitädiga (kes on mu endine kolleega pritsumaja päevilt, dispetšer oli) et pere saab kohad rõdule kui tulevad. Ja välja ootama. Ei tule ega tule. No kaas on tuntud hilineja nii et ma ei muretsenud alguses eriti. A kui juba kakskümmend minutit läbi sai siis üritan helistada - ei võta vastu. Kui pool tundi täis kukkus, siis hakkasin jube lergelt muret tundma. Kolmveerandiks olin juba mures ja vihane ühekorraga ja läksin sisse et öelda, pileteid pole vaja. Seal oli just vaheaeg ja kes muu kui minu pere jalutas mulle rõõmsalt vastu. Nemad olid juba selle aja peale sisse läinud kui ma jõudsin. Mobiili aga koju unustanud. Karlutile oli etendus meele järgi, suured värvilised näod, karjuvad ja paugutavad. Tavaline asi tema jaoks, Kaiss ainult seda kodus teebki ja poiss jäi enne lõppu magusasti magama. A Kaisule see tükk ei meeldinud, kohe üldse mitte. Pärast kui Helps läks temaga postimajja, et pakk ära tuua, siis kultra ees jäi Kaiss seisma ja keeldus edasi minemast - tema enam teatrisse ei taha!

Pärast tööd kodus vedasin viimaseid puid sisse, Karli tõi aiapostid ka ära. Kaiss ronis nagu pärdik mööda puuriitu ja muudkui jahvatas jutustada. Hinge ka ei tõmmanud vahepeal. Muudkui aga loba-loba-loba. Siis tulid tüübid trenni. Kaiss otsis ka oma mõõga-kilbi välja ja samamoodi katkematult lobisedes keksis seal ringi. Ega ta eriti rõõmus külaliste üle ei olnud, lõikas kogu aeg ära nad minust ning hoolitses et ma ainult temaga tegeleksin. Vahepeal vedas lausa kättpidi eemale.

Lõpuks kui Karlutt magas, läks tipsi vanni. Pärast vanni muudkui kõneles kuidas vannis oli ikka nii tore ja oi kuidas see talle meeldis. Muidu tegelt täiesti tavapärane vanniskäik aga ta kiitis seda igatahes taevani. Peapesemine meeldis ja üldse.

Siis sain ka veidi mõõka keerutada. Kohe näha et ma pole ammu trenni teinud. Taavi sai kohe kaks õige mõnusat matakat vastu piilumist. Ta löögid olid päris tugevad, nii et võttis mu lausa sügama tabamuse kohti. Ühe korra hoiatasin teda ja siis andsin ise ka täie rauaga. Kahjuks jäi tal aga kaks korda pea ette ja kui sell oli tükk aega maas istunud ja pea enam ei kumisenud, siis ta enam ei tahtnud muga võidelda. Pärast sai Ranno ka oma jao a siis sain jälle joonele ja rohkem päid ei koksinud.

Kui enamus rahvast oli minema pannud ja mina, Joke, Hiiglane, Taavi ja Ranno maha istusime ja lobisema jäime, siis tuli mõte et peaks Siimusti karjääri üle vaatama. Ajasime masina kurjaks ja tuiskasime kohale. Oli kottpime nagu öösiti enamasti ikka ja läksime siis olukorda uurima. Ekskavaatorid on seda ikka mõnusalt sonkinud ja süvendanud. Esimene mägi kuhu üritasime ronida oli püstloodis oma kümme meetrit, nii et võtsime järgmise ette. Ja siis läks lahti. See oli ikka lõbus ja karm retk :D pimedas ei olnud suurt näha ja polnud harv juhus kui keegi kuhugi auku kukkus või luitele kõhuli otsa jooksis. Ühe mäe otsast otsustasime alla sõita aga see osutus ootamatult järsuks ja kõrgeks, nii et taldade peal sai alla sõita nagu suuskaja. Hiiglane jäi jalgupidi mingi juurika taha kinni ja tegi seepeale paar saltot ning läbis edukalt ühe kuusevõra. Üritus hakkas meile meeldima ja kordasime seda. Ülesminek oli tükk pusimist - võttis higi voolama nagu saunas. Kolmat korda tegime veel a siis enam ei viitsinud ronida, võttis ikka päris võhmale.

Leidsime hea mäe kindlustatud laagri tarbeks. Sinna ei saanudki muud moodi kui tegin alguses Jokele pätti, siis Taavile ja Hiiglasele. Siis Ranno mulle ja ülejäänud sikutasid ülalt ja Ranno kellele polnud kedagi pätti tegemas hoidasid Hiiglane ja Taavi meid Jokega jalgadest kinni ja Ranno hüppas meile käe otsa, nii sikutasime ta üles.

Siis ründasime uuesti seda püstloodis mäge. See oli täpselt selline nagu vesternides need üksikud kõrged liivamäed on savannides. Ülejäänud läksid lõpuks kergema vastupanu teed a me Jokega tegime oma ninjataseme ära ja ronisime lõpuks ikka üles. Pimedas ei olnudki väga aru saada kui järsust ja kõrgest kohast üles tulime ja kui ma pärast samast alla lasin, tegin ootamatult kolmemeetrise püstloodis kukkumise pimedasse sügavikku. Lennu ajal mõtlesin et ei olnud vist hea mõte otse alla minna a kuna maandumine oli samuti peaaegu püstloodis järsakule siis see pidurdas libisedes sujuvalt hoogu ja tegelt pold hullu midagi.

Pimedas kondamine on äge :D eriti nii nõudlikul maastikul. Leidsime et ühe öise mängu peame seal ära tegema igatahes. Siis brõnn-da-da brõnn koju. Kiiruskatse näitas, et Siimustist suure tee ristini on võimalik Audiga välja võtta 170 km/h a tanklast viaduktini endiselt vaid 160 km/h.

Kodus käisin külmast saunast läbi, sest igast ronimiste, kukkumiste, saltode ja libisemistega olin nagu liivakoll. Juuste kammimine oli ligilähedane enesetapule aga hakkama sain.