Mul on küll vaja teha kaks tähtsat aruannet ja kaks tähtsat taotlust ja leppida kokku kaks tähtsat kohtumist aga mida põrgut - täna on ju reede ja esimene september. Lisaks olen ma suutnud end läbi hekseldada kohutavast hunnikust paberikuhjadest (v.a. need ülalnimetatud) ja leidsin et olen olnud tubli ja eesrindlik ja et ega töö jänes pole. Reede pealelõuna on kogu see majamürakas siin vagane nagu haud, sest ülejäänud asutustel on vaba aeg ja ega kliendid ka siia sihukesel ajal oma nägu eriti ei näita. Niisiis - võtan veits enda jaoks aega ja kriban jälle mõne ilukirjandusliku rea. Asi mida pole juba ammu teha saanud. Ainult nüri paberitöö vahele veidi luulet teinekord. Nagu näiteks see mille alge tuli mul pähe Erienile järgnenud hommikul kui ärkasin udumaailmas lesides ja vabal hetkel töö juures klõpsisin baitideks.
Imbu udu läbi minu, hellita mu nahka
Ma sind ei näe (on pime) ja katsuda ei saa
Aga sina leiad mu ka pimedamas pilkas
Kood mu paljal ihul riided – miljon kastetilka
See riie jahedam kui siid, mind külmavärin läbib
Ent ma ei liigu paigalt veel, on lummav piinav nauding
Kõike - hämarust ja vett – tarduv keha imeb
Mu palgeil kahvatund on värv ja sõrmeotstes sine
Mets siin ümber elab kaasa, sügiseselt uinub
Mu vaim on valmis lahkuma, keha viimaks tuimund
(Laip sügiseses metsas, 28.08.2006)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar