Tegelt on mul juba kolmat päeva kurk valus ja kõnnin ringi punase rätiga kaelas - nii šikk ja modern.

Aga peale pulmi kui hotellist sai lahkutud, siis läksime Lõunakeskusesse šoppama. Kuna mina ja KaisuAnn soppamisest suurt ei pea, siis meie lõime ülejäänud famiiliast lahku ning põrkasime lastetuppa. Ma lootsin et saan seal niisama jalgu kõlgutada aga kaisukas oli vist pulmapäevast veel väsinud ning ei soovinud sugugi ei üksi ega kohapealt leitud sõbranna Carolinaga kaksi mööda pärdikupuuri ronida. Niisiis ronisin temaga kaasa. Päris hea labürint on neil seal. A Kaisuka põhiline käibefraas oli "ma ei saa". Ja vahelduseks "ma ei saa, maeisaa, maeisaamaeisaa". Ilge.

Siis hakksime hoopis joonistama ja kui ka see ära tüütas siis ostsin talle jäätist (roosat, oranzi puruga) ning läksime hokit vaatama. Mingid kaks võistkonda olid seal, punased ja valged ja mäng haaras päris kaasa. Igasuguse spordivaatamise põlgur nagu ma olen, avastasin end ühel hetkel särk erutusest higine karjumas mängijatele tarkuseteri, neid täie häälega kiitmas ja hurjutamas. Vahepeal tuli paus, käisime muusikapoes ja ostsime Kaisule ühe teletupsu filmi ja mulle täispika multika "Vaimudest viidud". Olen viimast juba mitu aastat näha tahtnud aga pole kunagi juhust olnud. Kuulnud olen sellest aga omajagu.

Siis vahetusid meeskonnad ja valged mängisid tumepruunide vastu. Et tumepruunid olid peajagu pikemad valgetest siis kuulus minu poolehoid viimastele. Vahva oli vaadata kuidas pisikesed poisid jäid küll nügimises alla aga muude trikkidega suuremaid kollitasid. Seal sai ka Kaisukal jäätis otsa ja ta ühines minuga sportlaste peale karjumisega ja mingi aja pärast lisandus veelgi rahvast kes hääleka arvustusega ei olnud kitsid.

Kui hoki lõppes siis suundusime edasi elektriautode juurde kus Kaiss miski dziibiga tükk aega ringi kihutas. Talle päris meeldis. Siis edasi loomapoodi kus jälgisime kalade salaelu kuni vanaemad ja emad teatasid et nad on valmis lahkuma. Siis masinasse ja Põltsu.

Helps oli Kaisule ostnud laste kassetmaki ja paar kassetti. Ja pärast seda polnud enam tema lõbustamisega muret. Ta oli sellega täiesti omas mullis ja on seda siiani kuni tänaseni. trööbeldist nagu polegi enam - lesib oma toas põrandal ja kuulab, kerib, vahetab pooli ja vahetab kassetti ja kuulab ja kerib jne. Patareid peavad veel vastu...kaua?